Mõttekuriteod

Muide kas olete märganud näiteks, et mõni õppejõud ülikoolis, kes on juba aastaid ja aastakümneid õpetanud sama ainet räägib, et alles nüüd hakkab ta tõeliselt mõistma, mida ta tegelikult õpetab. Aga kas te ka mõtlete selle üle, mida see tähendab? Miks see sedasi on, või kuidas üldse saab sedasi olla. Asi pole selles, et nad justkui varem ei osanud oma ainet või selles ülesandeid lahendada või seletada lahti miks ja kuidas miski töötab. Ei seda nad oskasid juba ammu. Point on hoopis kuskil mujal. Ma arvan need inimesed jõudsid lõpuks arusaamisele, et see info, see teadus või keel või mis iganes on osake universumi mõistatustest mitte lihtne tühine tükike suures infoväljas. Ma arvan et need inimesed said aru, et iga see tükike on ülioluline ja ilus ja kaunis. Nad justkui leidsid oma erialaga ühise keele ja suudavad teineteisest paremini aru saada. Ilus hetk on see kui nad lõpuks seda arusaamist oma alast tajuvad. Ma nii loodan ka seda millalgi tajuda, mis iganes asja ma lõpuks ka tegema ei juhtu. Liblika tiivalöök suudab nii mõndagi.

Mille üle me arutame kui oleme üksi? Me mõtleme uusi ideid. Vähemalt mina mõtlen. Üritan arendada oma sisemist filosoofiat, olla hea inimene, kuidas käituda et olla hea inimene teiste vastu - enda vastu. See nõuab mingeid põhimõtteid, mingeid reegleid, mida ei tasu rikkuda. Reeglid juhuks, et meeles pidada, kui kuradike tuleb õlale ja palub sult teha midagi millele sa muidu ei mõtlekski. Mulle meeldib isegi see analoogia kuigi see tundub kuidagi mage algul. Sest me kõik teame, et varastamine on paha, aga meil on ikka vargad. Iga varas teab, et varastamine on paha. Teab selle pärast, et talle on seda kõvasti korrutatud lapsest peale. Ka varas on inimene. Ärge vaadake varast kui mingit paha karakterit, varas on lihast ja luust mõtlev olend oma armastuste, oma murede ja oma eluga. Aga varas ei pidanud oluliseks neid reegleid endale seada või otsustas neid rikkuda, sest ta ei tunne selle tagajärgi. Ma ei mõtle vanglat vaid ma mõtlen seda, et varas et tunne enda varguse kahju kaasinimestele. Aga ka varas mõtleb. Kuid millest? Endast. Varas tahab vähese tööga palju mugavusi kuid ta ei tooda neid mugavusi ise. Aga miks siis minu ja varga moraalid pole samasugused? Need erinevad. Mina tahan, et maailm oleks parem ja heldem minu vastu ja vastutasuks oleksin parem ja heldem maailma vastu. Varas tahab, et maailm oleks parem ja heldem tema vastu kuid tal puudub reegel mis keelab kuulata seda kuradikese soovitust, seda lihtsat mõttevälgatust mis aju tekitab. See mõttevälgatus pääseb läbi niiöelda ajufiltritest ja jõuab mõtleva ajuni mis seda arendama hakkab ja lõpuks teostab. Aju usub oma bullshiti üsna kergesti ja ei kahtle selles eriti tihti. Sest suur osa ajust pole bullshit, see hoiab meid elus, hingamas, verd pumpamas, kuid mõtted, neid annab moonutada, väänata, arendada, tekitada. Ja selle pärast teevad head inimesed halbu tegusid. Inimesed kes räägivad sulle, et tee teistele nii nagu sa tahad et sulle tehtaks ning ära tee seda, mida sa ei taha et sulle tehtaks. Käsi peseb kätt ja mõlemad põsed on lõhki, nüüd pead veel ühe kasvatama, mida ette keerata - Jeesuse evolutsiooniline areng nõuab talt rohkem põski, sest inimene ei peatu kui sa talle teise põse ette keerad. Seega ma õhutan sisemist vestlust iseenesega. Vaidle endaga ja leia selgus, kas sul on õigus. Analüüsi end leia tõendusmaterjali ja esita see. Pea enda üle kohut. Ära oota viimset kohtupäeva, alusta ise oma kohut.

Iga kord kui ma oma peas valikut tegema siis ma oma arutluskäigus tajun, et tegelikult ma olin juba küsimuse esitates otsustanud, mida teha. Olete märganud kui sul on millegi vahel valida ja otsustad münti visata, sest sa ei tea kumba valida, siis just sel ajal kui münt on õhus siis sa järsku tead kumba valida ja oled pettunud kui sa ei saanud seda valikut. Veider eksole, ette seda mündiviset sul polnud aimugi kumba sa tahaksid ja poleks olnud vahet kumb mündi külg oleks langenud, kuid nüüd järsku oled pettunud oma mündis ja otsustad seda ignoreerida ja võtta isegi selle mille sa mündi õhureisi ajal otsustasid. Kutsuge seda valikut sisetundeks või milleks iganes aga see tundub minu puhul juba algusest peale seal pesitsevat. Sest ma ei viska münte, ma arutan enda peas senikaua kuni olen otsuse langetanud. Ja see tunne tekitab minus justkui ajamuutumise illusiooni, et ma juba tean vastust, aga tulin vaatama - miks.

Esimesed sammud on olulised. Asetad ühe jala teise ette esimest korda ja jätkad seda tegevust päevast päeva aastakümneid, seni kuni sured. Ütled esimesed sõnad ja moodustad neist lauseid ja mõtteid paljudele kõrvadele. Imelised asjad eks ole. Esimene põletus pliidil ja oled elu lõpuni tulega hoolikam. Esimene avarii ja kannad kinnitad alati turvavöö. Vajalikud asjad eksole. Kuid nüüd läheb asi keerulisemaks. Esimesed sigaretid ja see tundub päris hea ja lahe ning tahaks veel. Siis aastate pärast pole sellest mõnus enam palju järel, see on asendunud valuga. Kuid esimesed sammud on sügaval. See on vaimne sõltuvus. Su mõistus usaldab seda, mida sa talle õpetad ja muudab selle harjumuseks ja vajalikuks tegevuseks, mida ei tohiks niisamalihtsalt hüljata. Nagu sa ei hülgaks kõnet või kõndimist.

Mõtelda on mõnus. Oioi kui mõnus.
Hops!