Ma nägin paari unenägu ühe öö jooksul (teile kes te ei näe tihti unenägusid tunnen kaasa sest minu ööd sisaldavad keskmiselt 2-3 unenägu), mis esmapilgul ehk ei tundugi seotud olevat teineteisega, aga hetk mil ma ärkasin ja meenutasin oma kaht unenägu olid nad vägagi seotud. Niiöelda sama idee kaks külge. Ja ma pidin seda lähemalt analüüsima. Sest mu alateadvus teadis justkui juba vastust ja tootis mulle selle unenäo, et ma siis hiljem seda analüüsiks ja sellest õpiks ja saaksin teada, miks ma endast tihti lugu ei pea, mida ma peaksin muutma, et olla parem inimene ja miks ma ei suuda nutta. Aga jah mõeldud ja arutletud selle üle üritan seda diskussiooni teiega jagada kõige selgemal, täpsemal ja kindlamal moel, et kõik ikka aru saaksid, et sõnad on ülehinnatud selliste asjade kirjeldamisel. Seega kasutasin ma sõnu ja kirjutasin luuletuse oma unenägudest.
***
Vahel tahad nagu nutta
aga ei mäleta kuidas nagu
sest sa ei taha valu
aga sa nii väga tahad nutta
ja otsid valutut põhjust pisaraile
et nad ilmuks ja niisutaks su põski
ja sa leiad vasuse siiski
ja loodad kõige vägevamaile
et unenägu poleks maine
et su kujuteldud inimesi
ravib võluvesi
ja keegi polnudki kunagi haige
sest vastus on valutu
vaid siis kui oskad
vaid enese tunnete üle kosta
ülekohtu ja kõige mis talutud
aga kui loobud valututest pisaratest
ja teada soovid
miks mõned pisaraproovid
ei kosta ülekohtust sinule sinu vanematest
vaid hoopis sinu kurjusest
ja sellest kuidas sa ootad, loodad
andestust ülekohtu eest mida toodad
ja mõistad et test on sinu headusest
ja lõpuks nutad kujuteldud pisaraid
ja loodad, ainult loodad
et kõik mida teadvus toodab
poleks tundnud reetmist, hoope valusaid
ja seekord tõesti ootad, loodad
andestust ja mõistmist
küsimuste tõstmist
ja armastust mida toodad.
Inglise keeles on ütlus 'face your (inner)demons'. Ma olen alati aru saanud, et inimesed tõlgendavad seda kuidagi, et sa pead jagu saama oma deemonitest ja nad seljatama. Umbes nagu aja rusikad püsti ja ära karda kaotada vaid viruta nii kuidas jaksad vms. Ma avastasin uue lähenemise enda jaoks, mis meeldib mulle palju rohkem. Ma võtan oma deemonid ja vaatangi neile justkui silma sisse ja ei lase heidutada end nende ehk algul jõledana tunduvast olekust. Ma vaatan neid kui kunstiteosed. Ma uurin ja vaatan neid ja austan neid. Ma ei ürita neid alla suruda. Ma ei ürita nendega võidelda vaid ehk lihtsalt suhelda. Suhtle oma deemonitega, sest neile meeldib kuulata ja neile meeldib rääkida. Deemonid on osake sinust ja nad arenevad koos sinuga. Õppige koos. Pime agressiivsus nende vastu ei too head.
Kui vaatad SciFi filme siis seal on tihtilugu kosmilised telefonikõned ja miskipärast on nad pea alati 3D hologrammid. Ja need värelevad ja virelevad ja näevad üldiselt kehva kvaliteediga välja. Ja ma hakkasin fantaseerima, miks see võiks päriselt nõnda olla, et nad sellist tehnoloogiat kasutavad. Ja ma mõtlesin ühe teooria välja, et äkki need inimesed seal filmides näevad 4D's. Ja neil on vaja hologrammi, lisada lihtsalt dimensioone. Ehk nad näevad hologrammi teistmoodi kui meie. Midagi sarnast kui vaadata 3D filmi ilma prillideta. Ehk nad tegelikult vaatavad seal arenenud nelja dimensionaalset inimest ja suhtlevad mitmel eri tasandil. Kuid ilmselt on see lihtsalt lahe eriefekt mida holliwood armastab, aga mulle meeldib mu teooria...
Et endas kahelda, see nõuab palju eneseusku.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar