Väike disclaimer - eelmine post oli täielikult läbi mõtlemata ja kirjutatud puhtalt hetkeemotsioonide najalt. Palun mind mitte ühe kaja põhjal hinnata.
Mida päev edasi, seda rohkem ma olen üllatunud kuivõrd võimas on aju. Ja kui lihtsasti programmeeritav. Või noh kuidas võtta, sest ainuke programmeerija on aju ise. Ja ajule vahel ei meeldi muutused. Eriti ei armasta ta vigu. Vigadest lahti saamine on raske ülesanne. Vigased programmilõigud ei taha paraneda ega ära kustuda, sest senikaua kuni aju ei teadnud, et need vigased on oli ta ju rahul. Ja isegi kui viga parandatakse või asendatakse ei taha aju tunnistada, et see seda oli. Aju ei taha eriti õppida. Aju on isekas ja ta kardab. Kuid ta on ka ainus, kes suudab õppida, kes suudab muuta parandada ja mängida. Ja mäng on riskantne. Ja mängivad vaid need, kes teavad riske. "It's just a ride!" Aju kardab üksildust ja tihti on tal kaaslane - hing. Ja keegi ei tea kas kumbki neist tegelikult olemas on. Aju armastab, ja seda enamiku ajast. Isegi kui see ei tundu vahel sedasi olevat, aju siiski armastab.
Ma millalgi tahtsin siia laduda minu arvates 'must see' filmid ja siis stand-up ja muusika ja raamatud just sellel eesmärgil, et inimesed näeksid minu mänguplatsi. Kuid ma usun, et sellest pole mitte mingisugust kasu, sest see kõik on ju kunst ja ma pole kahjuks leidnud palju inimesi, kes oskavad minu moodi kunstiga mängida. Sest kunst pole lihtsalt kena maal seina peal ega voolav käeviibe ja jala tõuge. Vähemalt minu jaoks. Minu definitsioon on erinev üldlevinud arvamustest. Vaieldakse, kas purki sittumine on kunst. Minu meelest on see täiesti totter küsimus isegi, seda küsimust ei saa küsida minu definitsiooni järgi. Error! Ma ei mõista, miks kriitikud kritiseerivad. Tegelikult ma ei mõista, miks üldse selline termin nagu 'kunst' eksisteerib. See ei ütle enam midagi, sest reegleid pole. Võitluskunstis on reeglid. Kubismis on reeglid. Haikul on reeglid. Kuid neid ei saa tuua ühe nimetuse alla nagu 'kunst'. Sellel pole mõtet, sest selle sõna sisse mahub kogu universum. Ja just selle pärast ma ei postitagi enda filme ega muud kraami, sest minu universumi reaalsustunnel, heh võiks isegi öelda 'kunstitunnel', töötab teistmoodi. Ja selle pärast on kõik väändunud ja illusioon on erinev. Mis muidugi ei tähenda, et me õppida ei saa samadest asjadest, aga me õpime erinevaid asju ja seega minu poindi edasi viimiseks ei saa ma midagi enesest väljas pool olevat esitada.
Kuradi raske on seletada mõtteid, mis pole varastatud.
Ma eksisin ära, kuigi ma pole kuhugi liikunudki. Appi?
Tulge külla!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar