Paljud räägivad, et elu mõte oleks justkui elada see aeg lihtsalt võimalikult õnnelikuna. Ja teadmised ei tee õnnelikuks. Mitte vähemalt sedasi nagu selle all mõeldakse. YOLO ja Carpe Diem - ka need pole päris see mida selle all mõeldakse. No care in the world - see on juba midagi sinna kanti. Olla rahul sellega mis on sulle antud jne. Ma usun, et selle all mõeldakse enamasti seda. Ma olen üritanud sedasi elada, tegi mind väga õnnetuks. Miks? Sest selleks ajaks kui ma seda proovisin teadsin ma ehk maailmas juba liiga palju. Ja mida rohkem sa tead, seda rohkem sa tahad teada ja mida rohkem sa tead seda rohkem sa avastad kui vähe sa tead, mis tõstab tohutult soovi rohkem teada. Muidugi mitte ainult teadmised ei käi siia alla, vaid kogu mõtteprotsess. Mida rohkem sa mõtled, seda enam tahad veel mõelda. Ja see teeb mind väga õnnelikuks. Ma olen rahulolematu kuid tunnen et tohutult õnnelikum kui põrsas kes on rahul ja õnnelik. Kui meie, inimesed, poleks olnud rahulolematud istuksime me ikka veel puude otsas õgides troopilisi puuvilju. Ei kõlagi justkui nagu halvasti. Kuid minu uudishimu jaoks jääks seda väheseks. Ma olen nõnda tänulik, et inimene on olnud rahulolematu ja avastanud kogu maakera, lennanud kosmosesse, mõelnud teooriaid ja müüte küsimustele, kes me oleme, miks me oleme ja kuidas me oleme ning kuidas me peaksime olema. Ma olen tänulik, et me polnud rahul linnulauluga ja meisterdasime suurepäraseid muusikapalu, teatrietendusi, kunstiteoseid, raamatuid ja luulet. Ma olen tänulik teadlaste uudishimule ja inseneride usinusele, sest ma saan kiirelt minna ükskõik millisesse maailma otsa, ma saan hetkega näha interneti abil naeratust teiselt poolt maakera. Ma olen õnnelik, et ehitajad juba iidsetest aegadest saati pole alla andnud kividele ja nad on suurtest lahmakatest kokku vedanud imelisi ehitisi. Ma olen tänulik, et me hoolime teineteise tervisest nõnda palju, et oleme ravinud suurema osa haigustest ja tõvedest ning me saame seda elu nautida kaks korda kauem kui vaid mõned sajandid tagasi. Ma olen tänulik, et me inimesed näeme et piiranguid pole ja hoolimata juba mugavast olukorrast, me pole rahul ja me liigume edasi. Ma ei tunneta seda kui ülbust või uhkust vaid vajaliku faktorit evolutsiooni edasi viimiseks. Muidugi rahulolematusega ei maksa üle pingutada.
- She is sentimental.
- She's what kind of mental?
Muideks kas keegi on vaadanud jaapani anime filme ja mõelnud, et sealsed ülistiilsed ja ülilahedad tegelased oleksid reaalses elus lihtsalt freakyd ja üldse mitte lahedad enam. Koguaeg veidras poosis. Nagu näiteks olete tähele pannud kuidas animedes joostakse? Keegi ei jookse seal normaalselt. Nende keha on joostes tohutult ette poole kaldus nende liikumistrajektoor pole enamasti kuigi sirge vaid liigub küljelt küljele ning tegelase käed lotendavad kuidagi niisama tuules. Joonistuses on see tohutult stiilne ja vinge, kuid kujuta ette, et keegi reaalses elus sedasi jookseks näiteks. enamasti on seda sorti jooksu stiil hoovõtt rünnakule. Kujuta ette politseinikut oma kumminui käes seljataga tuules lotendamas päti poole sedasi jooksmas. Sa naeraks end pooleks kui naljakas see välja näeks. Selliseid detaile on tohutult palju. Reaalses elus ei ole badass stiilseid lahedaid tegelasi - vabandame pettumuse pärast.
Kahelge kõiges! Nüüd kohe praegu! Kahtle oma viimases tõeks pidamises, mille üle viimati mõtlesid, ja ikka veendu, kas see on tõene.
Super perfundo on the early eve of your day!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar