Sulistan ajalainetes

Kui ma ütlen näiteks sulle sõna 'puu', siis mida sa endale ette kujutad? On see tamm, vaher või kuusk, sest on jõuluaeg ja see on peamine puu millega viimati tegelesid. Ehk polegi see eriti oluline, et mina näen väiteks vahtrapuud kui sina kuuske, kuid me siiski tajume sõna erinevalt. Tähendus muutub meie arusaamast sellest, mis on puu. Aga kui juba nõnda lihtne ja üsna üheselt mõistetav sõna tekitab meis segadust, siis mida võib teha mingi sõna mille tähendust me isegi ei tea. Kurjus, hea, armastus, õnn, usk, väike, väga, vaenlane, kurjategija, ülemeelik, elu. Kuidas ma tean, et sa saad aru, kui ma neid sõnu sinu kuuldes kasutan. Kui ma ütlen, et ma armastan teda, ja sa vastad, et ma mõistan, kuidas ma tean et sa mõistad. See pole ilmutatud tõde - see armastus. Me kõik õpime armastama. Nagu väiksed lapsed kuulevad kedagi ropendamas ja kordavad järgi. Nende jaoks ehk see sõna sümboliseerib mingisugust ilusat hetke. Mina õpin armastama ja ma avastan et see on imeline kuid kas see ikka on armastus? Armastus pidi ju haiget tegema. See oli kellegi teise definitsioon, tema äkki osanud armastada ja sai haiget. Nagu tuli kõrvetab, põletab ja hävitab kui sellega ei osata ringi käia. Äkki sinagi oled haiget saanud ja nüüd pead minu väljendust armastusest valu tekitavaks. Ma olen tähele pannud kuidas olen tükk aega vaielnud inimesega ja nagu ei jõuakski kuhugi ja tuleb välja et me lihtsalt mõnest sõnast saame veidi erimoodi aru. Aga kas meil on vaja nüüd rohkem sõnu? Või hoopis vähem? Äkki saab ilma sõnadeta hakkama. Kui oled sattunud mõne loodus dokumentaali vaatama siis võid märgata, et õnnelik loomapere jagab armastust ja hellust edasi täielikus vaikuses. Vähesed helid mida nad suudavad teha leiavad harva kasutust. Linnud laulavad vaid ühte laulu. Mind süüdistatakse minu oskamatuses väljendada näiteks seda sama armastust. Ma ei avavat end ja ei räägi. Ju siis keegi ei tunne ära neis sõnu, või ei oska tajuda minu väljendust milleski muus kui sõnades. Tohutult võimsad sõnad on tühjust täis.

Usk, lootus, armastus. Kas keegi on veel minuga nõus, et viskaks esimese sealt välja ja ehk otsiks sinna midagi paremat asemele. Usk iseenesest ei paku midagi muud kui lootust. See pole enamasti isegi hea omadus. Väga tugeva usuga annab teha väga halbu asju. Usk kõrgemasse võimu on tapnud palju inimesi, olgu see kõrgem võim siis inimene, idee või keegi välja mõeldud tegelane. Ma ei näe mida usk võiks peale lootuse iseenesest veel anda. Seega kaotame usu ja mõtleme midagi head selle asemele. Ärme hoia sitta pilpa peal, võtame vigase või pooliku idee ja arendame seda, see et see on kellegi teise välja mõeldud, ei tähenda, et see poleks meie kasutada.

Kui milleski kahtlemine on tabu, siis küsi miks.
Super perfundo on the early eve of your day!