Superkangelane, kange nagu Põltsamaa sinep

Olen jälle elanud natuke ja see tähendab, et ka surnud. Need kipuvad käsikäes käima. Surres õpib end tundma ja see aitab elada. Võib-olla veidi teemast mööda, aga ma mõtlesin mõnda aega tagasi, et kui ma saaks praegu valida, kuidas ma kaugete aastate pärast suren. Mulle pakkus kõige rohkem huvi insult. Tundub kõige põnevam minu jaoks, midagi mida niisama pole võimalik kogeda. Ma pole väga vaimustuses unepealt suremisest või mõnest muust moodusest, kus ma pole aktiivselt suremas. Tahan, et see oleks reaalne ja tõeline meeleseisund veel enne kui mind enam pole. Mulle meeldib insult, sest see võtab aega. Et surra veel veidi kauem.

Mul on idee platseeboefekti kohta, et miks see vahel on sedasi, et ostad homöopaatilisi ravimeid ja su sümptomid kaovad ning tervis tuleb tagasi, kuigi sulle müüdi ravimi pähe pudel vett. Või miks mingid veidrad kristallid või tulukesed näivad ravivat kõiksuguseid hädasid. Kui sa lähed päris arsti juurde, siis ta ei jää platseebole lootma, ta enamasti kirjutab ikka välja ravimi sobiva koguse toimeainega. Tihti on sedasi et arst isegi ei ürita esile kutsuda päris ravimiga kaasnevat platseebo õhkkonda, ehk siis arst ei veeda kuigi palju rohkem aega oma patsiendiga, kui ta arvab, et tal on vastava ravi määramiseks ja teostamiseks tarvis. Kuid kui sa lähed alternatiivravitseja juurde, siis te ikka vestlete pikemalt, ta kuulab ära kõik teie pisemadki hädad ja mured ja pöörab neile tähele panu. Muideks tihti on nende šarlatanide kogu teema ülesehitatud millelegi hägusele ja veidrale nagu kosmiline kiirgus, kristallide vägi, kaenlaalustesse kogunev paha chi või mingi muu selline jama. Aga point on selles, et saavutada platseebot tuleb patsiendile pöörata tähele panu. Olles tähele panu keskpunktis tõuseb motivatsioon terveneda ja keha ja vaim on paremini valmis selle heaks midagi tegema. Kuid miks päris arstid tihti ei tegele platseeboga, on see, et neil lihtsalt pole aega, patsiendid ootavad järjekorras ja ei jaksa lihtsalt kõigi pisimuredele pühendada tunnikest. Elu oleks palju tervem kui kõik alternatiivmeedikud käiksid mõned aastad kõrgkoolis ja paneksid selga valge haiglakitli ja aitaksid oma platseeboga ning lisaks veel ka päris õigete ravimitega.

Muideks, kui su matemaatika õpetaja palub sul teha rühmatööd, siis ta on halb matemaatika õpetaja. Minu meelest on matemaatika just raudkindlalt selline ala, kus pole ringis arutlemisest kuigi palju asja selgeks saamiseks kasu. Matemaatika on loogika ja reeglid - need peaksid pesitsema kõigil just niivõrd individuaalselt peas kui vähegi võimalik. Võrdväärseid õppijaid ninapidi pistes pole matemaatika puhul ajurünnakutest abi. See lihtsalt ei tööta sedasi. Üldsegi tegeletakse rühmatööde ja avaliku suhtlemisega koolides liiga palju. Eriti just põhikoolides. Kõike tehakse koos. Mind ajab vahel lausa marru kuidas ekstravertsust  peetakse ideaaliks või asjaks mille poole peaks pürgima. Kuigi statistika näitab, et intraverdid on õppimises edukamad ja tulevad tihti välja revolutsiooniliste lahendustega. Seega sõnum kõigile ekstravertidele, kes kogemata satuvad neis sõnu lugema - ärge kartke jätta inimesi üksi, me saame hakkama ja meile meeldib see, te pigem piirate meid intraverte oma pideva tegutsemisega ja sõnadega, mis ei ütle midagi.

Julge olla erinev, see on evolutsiooni alus.
Super perfundo on the early eve of your day!