Kui sul pole informatsiooni, on valikud lihtsad. Ülilihtsad. Kummast käest? Ütle üks number ühest kümneni. Üki-kaki-kommi-nommi. etc. See ei võta meilt pingutust. Kõik on lihtne ja valesid valikuid pole olemas. Niipea kui tuleb mängu kübetki informatsiooni antud valikute kohta muutub asi koheselt keerulisemaks. Kollane või punane? Kaardiga või sulas? Kohvi või tee? Enamasti on sellised valikud meil juba ette programeeritud ja me ei mõtle neile. Meil on "lemmikvärv", "lemmiktoit", "lemmikinimesed" et cetera. Kuid tegelikult on ju need valikud ülikeerulised. Kui me tõesti hakkame Valima, siis me tahame teada rohkem informatsiooni. Tahame teada mida see valik endaga kaasa toob. Ja mida rohkem me saame informatsiooni seda raskemaks muutub valik. Ja kui me teaksime kõike. Päris Kõike! Siis ilmselt me ei suudaks valida. Me peaksime jätma valimata. Aga aeg peatuks, kui ei oleks enam valikuid. Universum lakkaks eksisteerimast. Sellepärast on meil rahapungad kõigil väärtusetuid münte täis, mida õhus veeretada. Eks see kõik olegi üks mündi viskamine juba. Ja mündid liiguvad meil käest kätte. Mündid muutuvad räpasteks ja siis me viskame need vette, soovides valikut mida meile pole antud.
"Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahad liblikaid tundma õppida. Nad olevat nii ilusad."
Bloopers. Komistad ja kukud taguotsaga kaka sisse. Me naerame. Kas see ei tule teile tuttav ette? Ei ma ei mõtle, et kas teie ka naerate, või kas see on moraalne või kas te mäletate millal te viimati selle üle naersite, vaid ma küsin millal te Esimest korda selle üle naersite. Te olite ilmselt nii väike, et te ei mäleta jah. Aga ilmselt oli see midagi sellist : Te olite tüdinenud olema peres ainuke neljajalgne, põlved kaa valutasid juba. Fuck that, I'mma run nigga! Teie ema nägi teid esimesi samme tegemas, aga teie potsatasite peale teist kohe oma täis pasandatud mähkme otsa. Ja ema naeratas, plaksutas ja rõõmustas. Teie veel küll mitte, aga see hakkas korduma. Ja lõpuks te mõistite, et peale iga sita sisse kukkumist ollakse sinuga rahul. Enne ju ei olnud eriliselt suurt õnne ja naeru teiste näos, alles siis kui jalad enam ei kandnud tekitasite te rõõmu. Muidugi algas enne kukkumist juba ootusärevus, et oioi kohe on oodata nalja ja naeru. Sita sisse ei ole mõnus kukkuda. Oo ei. Te vältisite seda iga hinnaga, aga oi kui palju rõõmu tegi see teie vanematele. Ehk see asi siis toimibki siin maailmas sedasi. Teine inimene prantsatab pasa sisse ja teised naeravad. Lõpuks hääbus nali ja naer, sest perseli käidi harva, siis kukuti lohutama, sest perse on ju siiski sitane. Lõpuks kadus ka see. Ja nüüd naerad sina.
"Kui minul oleks viiskümend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole . . ."
Peaks varsti hullumaja poole tagasi sammuma hakkama. Puudust minust seal ei tunta eriti, aga kohalolek on nõutav. Kord ei ole muutunud.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar