Me käime päevast päeva maailmas, kogudes kokku killukesi. See on nagu pusle. Nagu kaardimaja pigem. Jaa see on parem näide. Korjad pakist suvalisi kaarte. Potid, ärtud jne. Numbrid ja pildid. Vahest leiad jokkerigi. Ehitame kaardimaja hoolega. Me ei hinga, sest see on ohtlik. Kui me pole kindla käega, langevad kaardid. Iga kaart tuleb sättida, et ta toetuks eelmistele ja toetaks järgmisi. Selles peab olema kord. Aga meil on ka vabadus. Erinevad arhidektuurilised lahendused. Kas me oleme nõus ohverdama piiratud kaartitega pakist mõned kaardid et rajada tugevam alus, või hoiame neid kaarte et ronida kõrgustesse, või hoopis laiustesse? Me ehitame ja me ei hinga. Ja kui kaardid otsa saavad, või jaks otsa saab, siis me imetleme oma maja, juhul kui see pole vahepeal lagunenud. Me ei lase kedagi oma maja ligi, sest nad võivad ju ometi hingata. Ja Sina, kes sa oled aastaid oma maja kallal nokitsenud pole eriti hingata saanud. Aga siis sa lõpuks hingad. Ja see on hea tunne. Sa sirutad selga ja hingad. Sa lausa puhud ! Sa puhud oma kaardimajakese peale. Ja see langeb. Langeb kiiresti. Selleks ei ole vaja erilist pingutust. Aga see on hea. See hetk mil sa saad hingata, kasvõi korraks, saad puhuda, saad kasvõi käega minema pühkida. See vabadus. See on kõige parem tunne. Häving. Kaos. Me armastame seda. Aga on selliseid inimesi, kes kasutavad liimi. Nad liimivad kaardid teineteise külge ja panevad oma majakese riilulie seisma. Seda ei lammuta ükski kingetõmme. Isiklikult ma tunnen nendele inimestele kaasa.
“Is God willing to prevent evil, but not able?
Then he is not omnipotent.
Is he able, but not willing?
Then he is malevolent.
Is he both able and willing?
Then whence cometh evil?
Is he neither able nor willing?
Then why call him God?”
- Epicurus
Jaa selline epic tüüp mõtles seda. Aga mis oleks siis, kui jumal on võimeline ja valmis kurjust hävitama, aga ta ei oska. Sest Jumal ei tea, et ta on jumal. Jumal magab ja unistab. Ta on juba nii kaua unistanud, et ei mäleta enam. Kõik tema unistused on muutunud tema reaalsuseks. No more Lucid dreaming for God. Aga jah, nii on. Jumal tudub ja otsib Jumalat. Otsib põhjust. Terve maailm otsib Jumalat. Ja iga üks meist on väike jumal, kui me seda mõistaksime ja saaksime kord üheks, oleks kord ka kurjusel lõpp. Ma nii tahan uskuda.
"There are two types of seekers, those who want to wake up and those who want to escape." - Andrew Cohen
Mina ei ole veel otsustanud. Ma tahaks leida veel üht võimalust, sest ma ei suuda valida. Veel mitte. Lähen praegu mõlemas suunas. Vaatame mis saab.
Tahaks vabadust, tahaks lahendust.
Kas see on väga sügav vaimse haiguse tunnus, kui muusika, kunst, matemaatika üldse kõik räägib minuga? Ja minuga isiklikult.
Merrily, merrily, merrily...
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar