Nägin sügiseses pärastlõunas pilti, mida ma pole aastaid näinud. Mida miljonid inimesed pole aastaid näinud. See oli ilus pilt. Lapsed, nii 8 - 9 aastased ehk, olid väljas majade vahel õues. Kolletav muru, lehed, põõsad ja puud. Ja siis need lapsed, mängisid sõda. Noh sõda, see selleks. Aga nad mängisid seda nii nagu seda mängima peab. Neil ei olnud plastikust püssimakette. Ei olnud arvutiekraani, ega võrguühendust. Neil olid mädanenud lauajupid. Neil olid hääled, mida nende suud ise tegid. Parim helikaart eales, ma ütlen. Neil oli kujutlusvõime. Parim videokaart, parim storyline. Neil oli kambavaim. Nad toetasid oma mängukaaslasi. Nad ei olnud eelmine õhtu ühegi oma mängukaaslase emaga intiimsuhtes, nagu enamik 8 aastaseid kipuvad olema. Nad olid nõus kuuli võtma ja surnult maha kukkuma ja nad olid sellega rahul. Nad ei süüdistanud selles läägi. Nad ei süüdistanud selles kedagi... Ja siis ma läksin oma teed. Ja mul oli parem olla.
Tahaks vaba olla. Vaba rahast ja karjäärist. Vaba inimeste arvamusest. Tahaks teha asju, mida ma tahan teha. Aga ühiskond ei lase, sest nende asjadega ei liigu kaasas raha. Need asjad lihtsalt on, olid ja jäävad, aga miskipärast neid ei väärtustata. Me väärtustame väärtusetuid asju.
Esimest korda elus tunnen end tüdinenult.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar