Inimestele, keda me iga päev näeme, ütleme me ikka ja jälle tere, hej, hei, hola, what up nigga etc. Aga sellel pole otsest soovi midagi teadvustada või teada saada. Inglismaal vaadatakse sulle imelikult otsa kui sa hakkad vastama küsimusele: How you're doing. Teretamine on lihtsalt viis endale teadvustada, et see inimene ja tema universum on veel alles. Et see need ilusad silmad selle ilusa inimese peas avasid ka täna sel ilusal hommikul oma laud. Just nagu eile ja üleeile. Tedvustame endale, et jaa see universum on olemas, ma saan seda uurida veel. Aga kui üks hommik enam ei saa tere öelda, siis me oleme õnnetud, sest nii palju jäi ju uurimata. Aga jaa. Me ju ei tereta neid inimesi, keda me ei taha uurida. Aga jaa, meil on veel palju ilusaid hommikuid, mil me sünnime ja palju kauneid õhtuid mil me sureme.
What if?! Oi kuidas mulle see meeldib ! Võtad kuskilt liiva seest totaka idee, et Kuu on Maa prototüüp, enne kui universum masstootmisesse läks. Ja siis sa leidad sellele igasuguseid lollakaid tõestusi. Sest Kuu tagumisel küljel on püramiidid, kilomeetrikõrgused tornid (paabelitorn?), Mingid muud ehitised, sarnased kritseldused nagu Asteekidel, või kes iganes neid suuri ämblike ja asju maasse kaevasid. Ja siis sa tekitad oma niigi segaduses olevas peakeses seoseid ja isegi usud oma üllitist mõnda aega. Jaa ja siis naeratad, vaatad pilvi ja vilistad ning võtad veel lonksu teed.
Why is Harry so unhappy?
But he weren't unhappy, he was just Harry.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar