I have extremely low tolerance for stupid bullshit !

Mul on utoopia. Perfektne ühiskond minu jaoks. Rõhutan, minu jaoks. Mulle meeldib unistada puhtast loodusest. Kusagil rohtlates. Ei mingeid suuri linnu, ega isegi mitte kindlaid vundamendiga ehitisi. Umbes nii sada kuni paarsada elanikku grupis. Rändav rahvas. Kütid, kalurid, korilased, kariloomad ja hooajalised aednikud. Ei mingit elektrit. Ei mingit püssirohtu. Ei mingeid sisepõlemismootoreid ega aurumasinaid. Ei mingit raha. Kaup kauba vastu, sest ei teki vajadust raha järgi. Kõik mis meil on, seda läheb meil ka vaja. Ei mingeid mõttetuid vidinaid, mida poed täis on, aga kodudes jõuavad nad üsna pea taas prügikasti. Et naised ja mehed oleksid võrdsed. Iga naine võib tulla jahile kaasa, kui ta vaid jaksab ja seda soovib. Et ei oleks mingit rassissmi. Keegi isegi ei teaks, mida see sõna tähendab. Kõik inimesed oleksid piisavalt haritud, et mõista, milline on universum, mis on kunst jne. Et inimene oskaks mõelda. Et inimestel oleks eetika, viisakus, väärikus. Et peale jahil käiku inimesed istuvad ümber lõkke ja räägivad oma mõtetest, mis nad on ValmiS mõelnud. Ja inimesed kuulavad. Inimesed ei sega vahele. Ja inimesed õpivad. Ja ühiskond oleks niivõrd väike, et valitud liidritel ei ole võimalik haarata sedasuurt võimu kellegi üle nagu seda tänapäeval on. Igaüks on vaba. Muusikud laulavad hingest, mitte sellest mida nad hommikul sõid. Iga noot tähendab midagi, mitte lihtsalt ei kõla kenasti kokku. Iga inimene riietab end nagu heaks arvab ja kellegil ei tule isegi pähe neid selle pärast rühmitama hakata. Et lapsi ei kaitstaks ülearu, et vanemad mõistaksid et ka marraskil põlv on õppetund ja selle pärast pole last vaja palli sisse toppida. Ma tahaks ühiskonda, kus inimesed peaksid lugu autoriteetidest, aga ei oleks nendega kunagi pimesi nõus. Et keegi ei suruks enda arvamust peale, vaid selgitaks ja tooks oma vaatevälja vaid võimalusena esile, mitte ülima tõena. Et kõik suuremad ideed mõeldaks ise läbi, sest aega ju on. Kuhugi pole kiiret. Ei ole vaja minna tehasesse tööle, kus sul ei meeldi ja meisterdada asju mida keegi ei vaja. Et inimesed ei vaataks imelikult inimese peale, kes joob või suitsetab teab mida oma piibust, kes sööb kahtlaseid seeni ja naeratab aina. Senikaua, kuni ta pole kellelegi teisele halba teinud pole see teise inimese asi, mida esimene endaga teeb. Ühiskond, kus ei maksta makse, ei maksta ka toetusi. Igaüks enda eest väljas. Aga kui inimene on tõesti laisk, vigane või vana, siis peab ta välja teenima oma lähikondlaste toetuse, et need teda ülal peaks kui inimene ise enam ei suuda. Ühiskond, kus motivatsiooni midagi teha tekitab tahe teha midagi enda heaks ja kui eriti palju jaksu üle on siis ka teiste heaks. Ma usun, et selline ühiskond toimiks. Kui vaid oleks piisavalt inimesi, kes oleks nõus tänapäevased mugavused eemale heitma. Inimesed üritavad parandada tehnika tekitadud laastamistööd uue tehnikaga. Ma ei usu et asjad sedasi töötavad.

Kui mõni veel ei saanud aru, mis on 4 mõõtmeline ruum, siis ehk see seletab asja:

Kui nüüd järele mõelda, siis oma geniaalsemad ideed, mis iganes valdkonnas, olen ma saanud unemaailmas. Nagu näiteks see, et ma täna keemiaalustes magama jäin ja nägin unes väga veidrat asja ja asusin seda joonistama ja välja tuli Briti kuninganna, kel on ees keevitusmask ja käes gaasikeevitusaparaat. Vot selline geniaalsus kaunistab minu keemia konspekti.

Viimaks siis väike meenutus teile: Merrily, Merrily, Merrily...
Hops!