Ma aina unistan ja unistan oma uuest imagost. Ma nagu omaks seda juba, kuigi mul pole ühtki elementi veel. Aga ma saan need! Ja üsna pea. See on mu eesmärk number üks! Ma juba vaikselt tegelen sellega. Võiksin rohkem tegeleda. Aga raha on vaja.
Olen ikka ja jätkuvalt segaduses oma ülejäänud eesmärkide suhtes. Ühiskond eeldab, et ma tahan, aga mina eeldan, et ma ei ole ühiskond. Ma leian, et eetika on vajalik, kuid mu vajadused leiavad, et see vaid takistab. Mõistus nõuab lihtsaid valikuid, kuid hing tahab läbida katsumusi. Oh seda jubedust! Eks ma siis jätka mitte millegi tegemist, nagu siiamaani on juba tehtud. Aga ma ju ei taha tühjalt seista, aga valida ma ju kaa ei oska. Olen otsustusvõimetu töll.
Miks kõik lihtsam on kui ei mõtle? Mõtlemine on saatanast. Aga nagu kõik saatana poolt sigitatud asjad on ka mõtlemine kuradima mõnus. Jumala poolt on meile maale toodus vaid kannatusi, et muuta meid vagaks, et me saaks olla lusti ja lõbu täis taevas?! Ja kui me veidike kärsitud oleme läheme me põrgusse. Eks see vist nii olegi.
Ideed on head senikaua kuni on vaja need teostada!
Olge tublid! Hopsti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar