Ma ehk hakkan taas segi pöörama. Otsin perfektsust, parfektsuses. Ajan juba pikemat aega teksti mida keegi teine peale minu ilmselt ei mõista. Sel pole ilmselt mõtet. Kui keegi mõistab, andke palun märku eks.
Ma olen väsinud suhtlemast. Kuid ma siiski tahan inimestega koos olla. Valitud inimestega. võik olla lihtsalt selliseid õhtuid kus ma olen kellegiga keda ma tahan ja istume kamina ääres ja joome veini ja vaatame tuld ja teineteist ja siis jälle tuld mitte sõnagi öeldes. Ma oleks nii õnnelik.
Rev 22:20 , tahaks veidi kauem surra, aga ma tahan saada kellegiks kes ei saa seda endale lubada. Ma pean elama. Aga ma tahan, tahan, tahan... Kuid keegi ei tea... ma palvetan. Ehk reeglid muutuvad?
wake up son o' mine
momma got somethin' to tell you
changes come
life will have its way
with your pride, son
take it like a man
hang on son o' mine
a storm is blowin' up your horizon
changes come
keep your dignity
take the high road
take it like a man
listen up son o' mine
momma got something to tell you
all about growin' pains
life will pound away
where the light don't shine, son
take it like a man
suck it up son o' mine
thunder blowin' up your horizon
changes come (changes come)
keep your dignity (keep your dignity)
take the high road (take the high road)
take it like a man (take it like a man)
momma said like the rain
(this too shall pass)
like a kidney stone
(this too shall pass)
it's just a broken heart, son
this pain will pass away
Mõtted on kurjast. Ja need tuleb teoks teha, aga ma ei tee. Miks? Ei tea. Julgusest puudu? Ajast? Võimalustest?
Kaootilist elu teile ;)
Hops!
Kõigepealt tahad sa kaost ja siis perfektsust:D Tead, mõnedes ringkondades on need vastandid ja nii.
VastaKustutaMinu ringkond on veidi vaimuhaige ehk :D Ma üritan neid võrdsustada ja tekitada korrapärane kaos.
VastaKustuta