"Inimene on miski, mida peab ületama!" - F. Nietzsche

***
See on elu mõte
ei, see on elu mõte
see on elutu




Ärge tekitage mulle võimalusi, mul võib tekkida kiusatus neid kasutada. Aga ma ju otsingi võimalusi, miks ma neid siis vältida üritan? Ei tea. Ehk eetikast? On see vajalik?... JAH! ON KÜLL! Ma isegi ei tohi teisiti mõelda. Mis siis, et teised mõtlevad, mina olen vanamoodne. Lausa kurb on vaadata kuidas vanad ilusad kombed kaovad tänapäevasesse urbanistlikusse sagimisse. Südames on valu kui näen kuidas keegi tähele panematagi oma või kellegi teise au riivab. Ma olen muutumas veidrikuks. Mind hakatakse lõpuks ometi ühiskonnast välja tõrjuma. Ehk mõni märkab kaa. Raske uskuda, pigem märkavad mu erinevust kui seda mis see erinevus on. See saab raske olema.

Ma ei tea kas see on kujutlusvõime või lihtsalt kokkusattumus või midagi muud, et ma mäen inimesi keda igatsen teiste inimeste näos. Ma vahest ehmun ära kui olen juba peaaegu võõra poole õnnega jooksmas. siis tabab reaalsus! Tuhh! Laksti! Ja mind vaadatakse taas veidi imelikult. Ma panin sõbrapäeva puhuks rinda märgi "I hate people". Täna tegin mõned korrektiivid: "I hate love people". Tahaksin olla seal, kus mind oodatakse. Ja ma loodan, et mõned inimesed märkavad, et ma neid ootan. Aga suhelda ma ju ei oska.

Komplimendid on vajalikud asjad! Tehke neid! Märgake pisiasju. Pigistage silm kinni seal kus vead. Miskipärast kehtib seadus "Kus viga näed laita, seal mine ja laida!". Inimesed tahavad olla tunnustatud oma sõprade poolt. Kuid tunnustust saavad anamasti need, kes mõne lollusega hakkama saavad. Ja kui sa heast tunnustust ei saa liigud sa automaatselt lihtsama vastupanu teed. Väiksed asjad on tähtsad. Jätke see meelde.


***
Elu on keeruline,
aga ära tea sellest midagi.
Elu pole ehk sedagi.
Kõik on keeruline.

Mõtlemine on kurjast,
sa muudkui tegutse,
tegutse, tegutse, tegutse!
Haara lihtsusel turjast.





Mulle usaldati suur au lugeda ühe teismelise tüdruku kirjutatud raamatudt ja seda ka kritiseerida. Ma pole veel päris kokku võtet teinud kuigi mul on oma arvamus juba täiesti olemas. Aga mulle kohutavalt meeldis üks peatükk sellest raamatust. Peatükki nimi on Öö. Tsiteeriks siia selle peatüki täies mahus.

"Elukoht on nõme väljend"

Aga ehk tänaseks aitab mõtete väljendamisest? Oleks aeg sukelduda tühjusesse, et alata taas mõnusa värkse peaga und.
Eoooo!