Kirjutan vähe, sest mul pole märkmikut taskus koguaeg enam, sest see märkmik mis mul praegu on on liiga ilus, et seda ribadeks kulutada... Loll probleem.
Mis asjad me oleme? Kus kohas me oleme? Me koosneme kehast, mõtetest ja tegevustest. Keha asub kuskil ja teeb midagi. Vahetab molekule teiste kehadega, pidevalt end muutes end jäädes üsna sarnaseks sellega, mis ta enne oli. See viie aasta tagune hunnik molekule, mida ma nimetasin oma kehaks, on juba ammu kuskil mujal laiali. See on osaliselt veel minu sees, aga ka kahtlemata sinu sees ja su koera sees ja puude sees ja selle sea sees, kelle marineeritud keha sa lõkke kohal grillid. Seega keha on kahtlane asi. Mõtted määravad meie isiksuse. Mõtted on mälestused. Mõtted on ideed. Mõtted om moraalid. Mõtted on igal pool laiali. Ma võin meenutada kümne aasta taguseid mõtteid, kuid sel hetkel kui ma neid meenutan on nad ju praegused mõtted. Ma võin mõelda kellegi teise mõtete üle. Ma tõlgendan mõtteid. Ma moonutan mõtteid. Ma arendan mõtteid. Ma unustan mõtteid ja neid ei saa enam kusagilt kätte. See osa elust ongi siis igaveseks kadunud. Me jagame mõtteid. Me suhtleme ja me vaatame teineteist kui mõtetehunnikut. Aga minu mõtted pole need samad mis nad olid eile ja mu mõtted pole kohe kindlasti samad mis nad olid viis aastat tagasi. Kuid mõni inimene mäletab mind kui viie aasta tagust mõttehunnikut, kuid teda pole enam olemas, ta pole enam samas kehas ja ta ei tee samu tegevusi. Keha teeb tegevusi, sest mõtted seda tal käsivad. Ja saa nüüd selgust, mis asi ma siis olen, sest kui olen vastuseni jõudnud on 'mina' nagu kilpkonn Arhimedese eest ära jooksnud.
Ma vahel tahaksin olla jumalausklik, et mul oleks kedagi isiklikult tänada suurepärase neutraalse universumi eest...
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar