No kurja küll! Imelikke asju juhtub. Mu koerast oli täna näiteks midagi kasu kaa. Nimelt raiusin järve jääauku, et suplema minna ja kutsu koukis hammastega osa jäätükke veest välja, mida ma oloeks pärast muidu pidanud ise tegema, ja pistis need nahka. Täna läks õnneks elekter kaa hommikul ära, ega ma muidu polekski vist seda jääauku tegema läinud, ega ka kelgutama. Homme hakkan lumes müttama ja teen siukse kelguraja väikevennale et oi oi oi.
Tahaks jõuda rohkem. Ma olen kõvasti arenenud. Mul on tekkinud tahtmine tegutseda. Ja mitte ainult tahtmine vaid ma ka tegutsen. Aga vähe veel. Vähem mõelda rohkem teha. Vaatasin täna filmi "Püha Tõnu kiusamine". Tõsiselt hea film! Ma tean, et paljud ei salli selliseid filme, sest need pole nende jaoks piisavalt intrigeerivad vms, aga minu meelest on palju tuimem vaadata mingeid filme kus tegevus on kuidagi selgelt ja lihtsalt edastatud. Jätab kuidagi vähe ruumi fantaasia jaoks. Mulle hullult meeldivad ka sellist laadi kuuldemängud. Kuidagi paneb mõtte tööle. Muidu vaatad mingit filmi ja siis, kas lihtsalt jälgid toimuvat või elad end sinna kinni, aga selliste dilmide puhul seda ei juhtu. Sa jälgid küll toimuvat kuid analüüsid seda, leiad seoseid filmis kui ka oma elus, tunned sümpaatiat... mida iganes. See on hea.
Aga see selleks. Miks inimesed on sul kuidagi jalus siis kui sa tahad üksi tegutseda ja siis neid enam järsku pole kui tahad neile oma tegude vilju kinkida? Miks inimesed ei julge otse välja öelda, et nad ei viitsi minuga tegeleda vaid valetavad kuidagi magedalt? Ja miks ma üldse põen selle pärast? Pigem peaksin muretsema sellepärast, miks ma ise neid asju teen! Vaadelda, mõelda, analüüsida, õppida, kasutada õpitut... Seda pean ma tegema.
I'm the Observer.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar