I suck at everyday life!

Hopsti!
Täna oli imelik päev. Mu tervis läks paremaks kuidagi kiiresti. Ainult paha köha on veel. Joon teed. Külma teed! Sest ma alati unustan selle ära. Ja siis lähen teen uue ja unustan jälle ära. Ja nohuga on kahtlased lood, ma kohe üldse ei saa aru mida ta mus tahab.

Mannu ütles mulle täna midagi väga ilusat. Ta ütles, et ma olen ta parim sõber. See tegi südame soojaks. Ta näitas mulle, et ma olen isegi talutav kui minuga ei pea päevast päeva mingis seltskonnas kokku puutuma. Nii vist ongi. Ma sakin seltskonnas. Ma ei oska suhelda. Või ma joon end täis ja olen kordades hullem idioot. Pean hoo maha võtma. Väldin seeltskondades suhtlemist. Kahekesi ma suudan. Neli silma, kaks neist niiguinii minu ja ma tean mis nad teevad, ülejäänusid pole keeruline jägida. Aga kuus? Raskem juba, aga elab üle. Kaheksa? Aitab, mina loobun, seda on liiga palju. Ma ei suuda endaks jääda. Hakkavad esile kerkima mingid instinktid, mingid mõtlematud teod.

Rääkisin täna Krissuga jälle. Tal on koguaeg nii raske. Mina siin kurdan koguaeg, aga temal on päriselt kaa raske. Mina saan oma kurtmisest siin natuke jõudu olla mujal rõõmus, aga Krissule sellest vist ei piisaks. Teda on raske aidata, aga ma teen mis ma suudan, Süstin nii palju oma tuge kui saan, üritan olla rõõmsameelne ja anda positiivseid emotsioone.

Mulle tuleb meelde üks A Perfect Circle'i lugu nimega The nurse who loved me. Ma olen vist see haige seal palatist. See on üks naiivseid lootusi peegeldav lugu. Just see, mis minus on.

Mängisin täna kitarri. Kohe üldse ei osanud, aga miski pärast Mõte lendas kuidagi hästi kergelt. Hullult huvitavaid asju tegin aga ma ei saanud nendega hästi hakkama ja maru sopased tulid teised. Aga vahva oli. Kitarr on siiski üks mu peamisi elu elemente. Ma panen oma rõõmud ja toredused sinna sisse. Mitte kunagi ei pane ma kitarrimängu viha. Võib küll nii tunduda sest ma mängin kurbi meloodiaid ja raskelt raiuvat metalit, aga ei. Viha panen ma moshimisse. Vahest harva ka laulmisse. Aga see ei tähenda, et kui ma moshin ja laulan olen ma pahas tujus, kaugeltki mitte.

Nägin paar päeva tagasi huvitavat unenägu. Ma olen palju kordi oma unedes ära surnud, aga iial pole see surm olnud ilus ja nauditav, aga seekord oli. Ma nägin unes, et ma kõnnin koridoris ja näen Keiri. Ta on seal unes kohe eriti pisike, nagu päkapikk ja tohutult armas. Ma koputan talle õlale ja ta ehmub ära. Siis ta nagu teeskleb, et ei tunneks mind, sest me pole nii kaua rääkinud. Ta teeb oma sarkasmi, mis on vahva, ja siis tuleb ja kallistab mind. Kallistab aina kõvemini nii et mul jääb hing kinni, aga ta kallistab edasi ja ma lähen lõpuks pooleks. Ja siis ma leban seal maas ja pilt muutub häguseks. Siis Keiri lehvitab mulle ja ma suren ja ärkan üles. See oli vist kõige ilusam unenägu üldse võib-olla. Rääkisin seda ka Keirile ja ta ütles, et ta ei teeks mulle eales nii. Ma täitsa usun teda, sest ta ei tahaks mind vist väga kallistada. Ei pane seda ka talle pahaks. Ma arvan, et see surm seal unes oleks peaaegu sama nauditav olnud siis kui kesiganes oleks mind pooleks kallistanud. Emotsioon oli peamine.

Aga olge tublid. Naeratage ja tehke teistele head. Nad väärivad seda. Kasvõi unes ;)
Heihopsti!