Oi kurjam! Miks ma olen nii paljude inimeste keskel kellel pole minuga mingisugust pistmist? Ma ei taha nii. Üsna raske on näha kuidas inimesed elavad. Mina kahjuks elan kaa, aga võib-olla veidike teistmoodi. Ma nagu olen sunnitud seda tahtma. Vahest ma saan olla rahulikult kapis ja olla ma ise. (Sõna otseses mõttes kapis... ja ka veidike kaudses) Aga kui ma kapist välja tulen pean ma jälle naeratama hoopis teistmoodi.
Ma loodan kuidagi liiga palju inimestelt kellest ma hoolin. Ei ole väga mõtet. Ma saan sellest ise kaa aru, aga siiski, ma loodan. Ja kardan tegutseda. Tahaks elada üksinda kahekesi. Aga ei saa. Pole kellegiga üksi olla. Välja arvatud Kristiinaga. Aga siis ma olen kapis. Ja tema on kaugel.
Lähen tuttu nüüd. Homme vaja esineda kooli aktusel. Heihopsti väiksed kujuteldavad poisid ja tüdrukud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar