SMI²LE

Kodus olen! Lõpuks ometi. ma ei tohi nii kaua eemal olla üksi olemiseset, ma muutun pahaks siis. Käisin pikalt jalutamas täna, nii päeval kui õhtul. Võib-olla lähen varsti öösel jälle, eks vaatab. Ujumas käisin kaa. Imelikul kombel oli vesi üsna soe, vähemalt ta tundus soe. Nägin põtra täna, meenutas mulle, et ma ei ela nõos (minujaosk liigagi üleasustatud ala, ma ei kujuta ette mida ma linnas teeks) vaid metsas ja olen metsa inimene. Tegelikult mitte ainult metsa vaid ka vee ja öö. Ehk siis kui kokku kõik võtta siis öise kuuvalgel oleva üksildase metsajärveksese inimene.

Vedelen vedelas
kuu kumas,
istun hellas
udu helluses,
rohi vaikselt
varvaste vahel
roomab tigu
üles säärt.
Vaatan ujuvaid
pilvi vees.
Kollane kiir
läbistab vireluse
järve pääl,
kui kalake
hüppab kuu poole.
Ma seisan
alasti rohus
keset ööd
oma sõpradega.

Ma tõmbasin lõpuks alla need I-doser'i binaural beats'd. Ma olen ikka loll küll. Ma ootasin seda nii kaua et ma saaks seda katsetada aga ma unustasin oma kõrvaklapid Nõkku. Ja mu õel on kaa klapid Viljandis. No ma üritasin siis kõlaritega et keerasin vaikseks ja kasutasin neid klappidena. Enam vähem kõlas, aga mitte nii hästi kui oleks vaja olnud. Ma nüüd ei teagi kas need mida ma proovisin ei mõjunud selle pärast et kõrvaklappe polnud või lihtsalt mu aju ei jaganud matsu välja või siis on see pulli kaka. Ei tea. Proovin täna veel, ikka kõlaritega, sest mul ei jää muud üle.

Istun päikesel
kui on öö
ja vaatan,
kuidas ma vaatan üles.
Vaatan vastu
enesele
ma pikalt.
Istun päikesel
kui on öö
ja vee pinnal
peegeldab kuu.
Vaatan ja
näen
vee sillerdust...
Päikesel on soe,
sest ma ju istun seal
vaatan kuud...


Avastasin just et mul oleks korralikku märkmiku vaja mida annab tagataskus kanda nii, et see ära ei laguneks. Väga raske on niiviisi luulet ümber kirjutada kui lehed on sassis ja kortsus või üldse puruks. Vahest ma kirjutan arvutisse, aga arvutit pole alati ligi ja tegelikult mulle ei meeldi kah arvutisse kirjutada. Ma ei tea misk, aga ei meeldi.

Katkiste pükste
põlveaugust
nahk vaigust
vajub rüppe.

Ta voolab
üles poole
vajub soosse,
ta voolab.

Tilgub kaitsev
kattekude.
Tekib jube
loik mis haiseb.

Kõik see saast,
mis rünnanud mind...
Karma hind...
Nüüd see lebab maas.

Aga nüüd ma
olen kaitsetu,
ei ma taastu,
seest saastun ma.


Hommikul oli mul väga imelik ärgata, Sest kuulen et telefon heliseb ja vaatan, et oi Angela helistab. Ta pole mulle kaua kaua enam helistanud. No ja siis ma võtsin vastu ja tuli välja, et ta tahtis teada millal Tartu linnaraamatukogu lahti on. Aga senikaua kuni ma arvutit lahti tegin sain taga põgusalt rääkida. Olin juba vaikselt unustamas kui vahva tegelikult Angela on. Tal oli hea tuju ja see tegi ka minu tuju tükkmaad paremaks. (hommikuti olen alati pahur) Ütlesin talle küll headaega asemel head ööd sest kavatsesin tuttu tagasi jääda, aga saadud positiivse energia tõttu ma ei suutnud seda enam.

Aga nüüd kavatsen ma natuke mediteerida sest nõos on see pea võimatu. Olge tublid ja naeratage ;)