Mugin komme!

Oeh kui paha mul neist juba on. Jõulud ongi mugimise aeg, siis aind süüaksegi ja käiakse poes ja ostetakse veel süüa ja mõttetut nänni. Vahest harva midagi head kaa ikka. Osad mõtlevad, et äkki nüüd kui ma kirikus käin siis ma olen jumala meelest kaa hea inimene ja puha. Aga uusaastal joovad end purupurju täis ja läksid need Jeesus ja  kirik ja ka kõik need uusaasta lubadused ja verivorstid ahjukartulid ja kõik see muu jama peldikupotist alla.

Jõulud on aeg mil hoolitakse ja ollakse perekeskis ja oma lähedaste inimestega. Nii nad vähemalt räägivad. Aga oma hoolimist näitavad nad enamasti ju sellega et ostavad sulle mingi totra plastmassist punase mantliga mehikese kes hakkab jubekoledat häält tegema kui sa teda puudutad. See peaks olema püha Nikolaus või midagi, kes loopis kullakotte aknast sisse, ehk siis mängis päkapikku. Ei tegelikult oli ta tore mees ja puha ja päkapikud mulle kaa meeldivad. Oi kui palju komme....

Tegelikult teab ainult "neitsi"(minu teooria kohaselt lihtsalt oli ta natuke litsi löönud ja ei tahtnud seda tunnistada ja väitis et jäi jumalast rasedaks ja nõnda jäi ka süütus alles. Peale sünnitamist pole muidugi süütusest ju jälgegi) Maarja ja jumal ise millal Jeesus sündis. Hiljem on see kuupäev lihtsalt tõstetud sellele ajale, sest inimesed niiguinii pidasid siis pidu, sest see oli ju pööripäev. Siis need kirikupapid mõtlesid, et kurja mis need paganad seal läbustavad las läbustavad kristlikult ja siis nad kuulutasid, et see on ju Jeesukese sünnipäev ja nüüd olge sel ajal vagad ja käige kirikus kaa peale selle et muudkui paksu rasvast liha näost sisse mugite.

Ma võin kõlada siin nagu ma jälestaksin jõule. Jah ma tõesti jälestan neid. Aga ma ka armastan neid, sest mis siis, et inimesed on väikse silmaringiga ja jooksevad iga trendiga kaasa on need head trendid ja tehakse häid asju. Saadakse vanade sõpradega kokku ja vähemalt kord aastaski üritatakse olla hea inimene niikaua kuni uusaasta pohmell tuleb :) Tore ju.

Aga see selleks. Räägiks natuke sellest kaa, mis muidu toimub. Tuba on sassis, kohe kohutavalt sassis.
1. uusaasta lubadus: koristan toa ära!
Anti on külas ja siis käisid mingid sugulased kaa täna ja Oliveriga olen pea igapäev kokku saanud. mis tuletab mulle meelde....
2. uusaasta lubadus (ilmselt täidan osaliselt juba enne uut aastat): maksan võlad ära!
Väikevennaga lähen mängin homme lumesõda. Ma arvan vähemalt. Ei tea kas viitsib. Ma nii igatsesin koju, et ma saaks tegutseda, et ma saaks kirjutada, et ma saaks käia ja teha ja kõike. Aga kõik mis ma teinud olen on mõelnud ja komme muginud. Ma tean, et on vaja rohkem teha vähem mõelda... aga jah. Mõtelda on mõnus ju tegelikult. Täna mõtlesime õega Nibirust ja siis arenes see väga laialdaselt ja vahest ka idiootselt. Näiteks kui me väitsime, et siis tuleb palju katastroofe, siis Anti hakkas kartma et ehk annab Jüri Homenja uue plaadi välja. Loodame et seda siiski ei juhtu, sest kõik need tsunaamid ja muud sellised asjad nendega me oleme juba harjunud ja ehk elame need üle, aga mis liig see liig.

Unenäod on kahtlased asjad. Ja ka alateadvus on kahtlane ja vahest ei tohi lasta oma mõtetel liiga vabalt voolata sest võid jõuda olukorrani kus lõpuks avastad, et sa oled ette kujutanud viite erinevat moodust viimse kui pisidetailini kuidas külmavereliselt tappa inimest ja mida teha ja miks teha jne. Pole meeldiv kogemus. Eriti kui sellest mõtlemine sulle veel kuidagi erilist huvi pakub, kui väga ei süvene millest täpselt mõtled.
3. uusaastalubadus: lähen psühhiaatri juurde

Lubasin juba natuke varem endale, et ma hakkan heaks inimeseks. Raske on, maru raske. Lihtsam on olla kui väldid inimesi, siis ei teki olukordi. mitte mingisuguseid. Järelikult pole sa paha inimene, aga see ju ei tähenda et sa ka hea oleks. Seega üritan suhelda nii et enne mõtlen siis ütlen ja teen. Aga vahest teen ka mõtlematult hästi. Siis on hea tunne, nagu ma olekski päriselt kaa hea. Rohkem on muidugi seda tunnet, et kurja küll ma oleks ikka saand paremini teha. Aga eks ma õpin veel.

Peaksin kirjutama rohkem. Viimasel ajal suht palju häid ideid tulnud nii proosa kui ka luule jaoks, aga ma ainult mõtlen.
4. uusaastalubadus: hakkan kirjutama... ostan uue märkmiku kaa.
Isegi blogisse pole kirjutanud. Kirjavigu kaa täis kõik kohad.  Ja nüüd pole Angelat kaa kes mind manitseks ja õpetaks. Pean ise oma lollused ära tundma. Aga ma ju ei viitsi tegeleda sellega ja sellepärast teie, olematud lugejad, kannatate nüüd.

Aga olgu tänaseks aitab. Mugige verivorste ja sinke ja kartuleid ja muud head ja paremat. Olge hellad üksteise vastu ja näidake kasvõi kord aastaski välja, et te hoolite. Olge tublid!
Heihops!