Stockholm syndrome

Võib tunduda, et Fööniks on võimas kuid kurb. Surematu müütiline lind, kes hoiab omaette, näitab end harva. Kuigi inimesed imetlevad seda müütilist olendit, tunnevad nad siiski, et Fööniks kannatab kui ta sureb ja sünnib taas. Kuid Fööniks ei karda tuld. Fööniks põleb ega karju agoonias. Ta ei värise lähenevaid leeke nähes. Me küll ei tea, mida võiks üks tulilind tunda, kui ta sureb, kuid me ei tea isegi seda, mida me ise tunneme, kui me sureme. Ja me ei tea tihti sedagi, mida me tunneme, mil me elame. Bare witness to your own life.

Kui mult küsitakse, kas mõtetelugemine on võimalik, siis ma vastan, et ei, kui lugejaks pole mõni kõrgemat sorti eluvorm, keda mina, ega keegi teine siin, pole veel suutnud tõestada, et eksisteerib. Kui mina ei saa oma mõtetest aru, siis kuidas suudaks seda mõtetelugeja. Mõtted (vähemalt minu omad) pole alati lineaarsed. Alati ei koosne need sõnadest. Need koosnevad tunnetest, mälestustest ja paljustki muust. Kui inimene kes suudaks mõtteid lugeda, loeks seda infot mis minu peast läbi jookseb jääks ta jänni, sest ta ei peaks töötlema läbi vaid hetkel käigus olevaid arendusi vaid ka varasemaid, mis on minu jaoks juba selgad ja kinnistunud, kuid mentalisti jaoks uudsed ja koheselt mõistmatud. Ta peab minema ajas tagasi, et lugeda neid mõtteid mil nad kinnistusid,  ja tulla tagasi praeguesse hetke, et töödelda nende arendusi. Ja kui mõtetelugeja lõpuks saavutab selle perfektse balansi mil ta tajub minu mõttevoolu samaaegselt mil mina seda mõtlen, siis kuidas ta teeb enam vahet, oma isiklikel mõtetel ja minu omadel.

Paljud räägivad, et kui küsid Jumalalt, siis ta vastab. Ma olen küsinud, olen saanud vastuseid, olen isegi vaielnud Jumalaga üritanud tõestada tema eksistentsi ja olematust. Kuid kas ükski neist minu isiklikest kogemustest on olnud tõestus kummaski suunas? Ateistid väidavad, et enda kogemused ei ole tõestus mitte millelegi. Religioossed inimesed väidavad, et isiklikud kogemused on kõige õndsamad ja tõendavamad tõestused. Mul on isiklike kogemusi. Ma esitasin küsimuse ja vastus tuli. Kuid vastus tuli mu enda seest. Ma ei tajunud Jumalat, Jeesust, Muhammedi, Buddhat ega mõnd muud tegelast, keda nii pingsalt taga otsitakse. Need vastused mis ma sain pole kindel tõde, ma tean seda. Kuid need töötavad minu jaoks. Kas mul on vaja leida keegi väljaspool minu enda universumitunnelit, kes neile vastas? Ja kui ma leiaksingi kellegi/millegi, siis need teised keskid/miskid peaksid mind dissidendiks, reeturiks, ketseriks mis iganes milleks.

Meil kõigil on Stockholmi sündroom.
Hops!