Meile oleks vaja korralikku ühistransporti! Kas täiesti tasuta või naeruväärselt odavat! Rohkem busse! Tänapäeval tundub, nagu igaühel peab olema auto, muidu ei saa tööle minna, ei saa poes käia, ei saa parki jalutamagi minna. Hääletajana ma tean, kui palju autosid maanteel on praktiliselt tühjad. Ainult väsinud näoga kofeiinikust juht istub loiult rooli taga. Sest temal on kiire ja töö tahab tegemist. Ja mina jalutan edasi paduvihmas. Ma usun, et see on hea investeering riigile tuua liiklusesse tasuta liinibussid ja linnabussid. Inimesed tahavad odavamalt läbi saada. Inimesed valivad juba kas osta taas üks bensiiniliiter või üks lõunasöök. Aga töö tahab tegemist ja kuidas poodi või toidukohta minnagi kui bensu pole paagis? Rohkem tasuta busse = vähem autosid. Vähem sõidukeid = vähem reostust + vähem õnnetusi + vähem ummikuid + vähem müra + vähem teetöid + vähem liikluspolitseid + rohkem rahulolevad inimesed + vähem kütuse monopoli + vähem marketing monopoli + ega kütus odavamaks ei lähe + riigi huvi alternatiivkütuste vastu + rohelisem koduõu jne jne ! Mina olen nõus riigile rohkem oma kommiraha andma kui riik mulle selle eest kõik selle vastu pakuks. Päriselt ka.
Ma pole kunagi talve ja lume fänn olnud. Iga talv ma ootan, mil tahke asemel sajaks taevast taas vedelat. Ma unistan tihti vihmast. Kuulan isegi SinuToru'st lindistatud helisid äikesest ja vihmast, aga mitte ainult, vaid ka merehääli, metsa hääli ja muud. Siis on lihtsam unistada keset linna. Ja sedasi ma siin istun, kui teie käite koolis või tööl. Istun oma madratsil kõrvaklapid peas ja unistan, et olen südasuve soojal ööl oma järve ääres. Kuuvalgus peegeldab valge triibu üle tumeda veepinna ja pisikesed kalad püüavad pisikesi putukaid, kes üle sileda veepiiri oma esimesi lennuharjutusi teevad. Õngekork on küll vees, aga mind ei huvitagi see enam. Ma vaid istun silla serval ja varbad ulatuvad vette tekitades lained üle vee, millede harjadelt helgib ümar kuukuma mulle vastu. Udu on värskelt niidetud välja muru teinud jahedalt niiskeks ja mu paljad jalad saavad märjaks ja rohulibled kleepuvad mu varvaste vahele. Lähen jalgupidi vette et neid minema uhtuda ja vesi on nii soe ja aur hõljub selle kohal. Rohutirtsud ei jäta hetkekski oma sirinat ja see on hea. Ja mul on hea. Sedasi mööduvad minu päevad praegusel ajal.
Miauu!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar