Ajavektor

Ei kusagil mujal kui kodus ei ole sügis lummavam. Kogu see õhkkond. Ma jumaldan seda. See kuidas mina üksi nagu oleks elus. Kõik on suremas. Peitumas. Uinumas. Vanad kui ka noored. Ja mina jalutan nende keskel. Õhk on värske ja puhas. Ja pea on tühi. Aga nii kõrge tunne on. Ja siis ma istun järve äärde ja vaatan mida vihm joonistab. Muide, kas keegi veel armastab neid joonistusi? Kas keegi üldse peale minu näeb neid joonistusi?

Ma nii ootan seda aega, mil füüsikud, kes uurivad väikeseid asju ja füüsikud, kes uurivad suuri asju, jõuavad samasse kohta välja. Tahaks näha, seda hetke, mil tõestatakse ära, mis on aeg, mis on distants, mis on ruum. Tahaks näha nende nägusid, kui nad avastavad, et aine polegi aine, vaid energia. Ja väli on energia. Tahaks kuulda nende selguse häält kui nad mõistavad, miks on niivõrd palju pöörlemist ja tiirlemist. Tahaks tunda nende külmavärinaid kui nad mõistavad et võnkumine pole mitte kunagi kahemõõtmeline. Tahaks näha nende silmade kaudu kui nad mõistavad, mis on matemaatika. Ja mina tahaks olla valmis, kui kõik mõistavad, et me oleme kõik üks teadvus! Ei mingit metafoori! Siia polegi midagi muud peidetud. Nagu Jeesus õpetas, kohtle teist kui see oleks sina ise. Sest see oledki sina ise! Otseselt. Ma nii ootan.

Mul oleks siia tohutult palju asju kirjutada, aga seda oleks vist liiga palju ja liiga keeruline mõista. Ma loodan, et keegi, kusagil, mingilgi moel sai aru eelmisest lõigust. Ma oleks nii õnnelik.

Hej sina, kes sa kuuled mu kaja kui sa loed neid sümboleid, mis on kokkuleppeliselt kokkuleppelise heliga. Palun luba ma vaataks sisse su akendest. Minu aknad on alati lahti. Vahel harva isegi siis kui ma magan. Ja kui meile mõlemile istub see, mis akende taga toimub, siis kas palun, ei võiks koputuse peale, kasvõi natukenegi, ust paotada?

Olgu, liigume edasi.

Muide ma jätsin alkoholi tarvitamise kuhugi mujale.

Your dreads are dreadful! . . .  Is it a compliment?

Indigo on veider. Kas ka see on siis vihje? Oeh. Väsitav.
Hops!