The Architect

Küsi ja sa saad vastuseid. Mingeid kindlasti. Kes otsib see leiab. Minule on vastused liiga lihtsalt tulnud. Selle pärast ma kahtlengi nende tõesuses.Mitte kõigis muidugi. Mõned vastused on tulnud läbi tule, vee ja torude. Mõned vastused kasvavad meie nina all, aga me ei oska neid leida, või siis ei oska neid hinnata. Mida rohkem vastuseid me saame, seda rohkem küsimusi meil tekib. Seoste võrgustik. Aga jah, ma usun, et see on hulluks minemist väärt. Küsige, uurige, otsige sealt, kust te varem pole otsinud. Kõige tõenäolisem koht kuhu te ilmselt pole vaadanud on universum teie sees. Kõiki vastuseid ei ole väljas. Kasutage oma potensiaali. Kasutage oma meeli.

Muusika räägib minuga! Make it stop!

Igatsen oma märkmiku. Lolli peaga unustan seda igale poole.

Kuidas saab nii olla, et varahommikul teed silmad lahti ja esimese tunni jooksul näed hirmsat sündmust ja kogu su kurbus, viha ja pahameel lasub sellele. Ja siis sa kõnnid eemale ja jätad selle kõik sinna ja edasine päev on naeratusi täis. Päev mil sa naeratad rohkem kui nädala jooksul kokku. Kas tragöödia tegi mu päeva ilusaks? Need asjad ju vist ei tööta sedasi?

Kui ma unistan päriselust. Asjade põhjal mis siin on. Loon nendest oma peas asju, mida siin ei ole. Aga siis hiljem tuleb siiski välja, et on. Kas mul on lihtsalt liiga elav kujutlusvõime ja leian olematut olemises ja vastupidi? Või siis ma olen arhitekt. Loon omale maailma. Loon olematutest olemise. Siis me oleme kõik arhitektid? Aga enamik lihtsalt ei teadvusta seda endale. Nende potensiaal jääb varju väi kandub mujale. Me oleme kõik üks teadvus. (ma tean, et enamik teist ei mõista seda) Me oleme Jumal. Ja midagi suurt on tulemas. Ma nii loodan.

Armumine on tüütu, kui sa igavene argpüks oled.
Hops!