I can die alone, but I don't want to live alone.

Ma ei mõista kristlasi, kui nad toovad argumendik selle, et ega uskudes pole ju midagi kaotada. See kasvõi nagu igaks juhuks, et kui ei usu, siis lähed põrgu niiguinii, aga kui usud siis see nagu garantii lihtsalt. Mina näen, et siin on küll palju kaotada. Esiteks aega ja vaba mõttemaailma. Aga kõige enam muidugi see, et kui sa eksid lihtsalt usuga. Enamik usundeid on väga pahased, kui sa kummardad mõnd teist jumalat. Aga selle kohta nagu ei mainita eriti midagi, kui sul neid jumalaid üldse pole. Selle loogika kohaselt on atesim isegi parem kindlustus, sest usundeid on tohutult palju ja vali neist nüüd siis õige. Ilma jumalateta saad ehk põrgus kergemalt läbi... Nägin täna üht koomiksit, kus ateist sattus taevasse ja oli segaduses. Jumal vastas talle, et jah taevasse saavad ainult ateistid, sest mis mõttega jumal siis inimestele vaba tahte ja mõistuse andis. Need kes tuimalt ilma tõenditeta temasse usuvad ei ole taevast väärt. Huvitav mõte.

Get high on life

Minult küsitakse suht tihti, et miks ma sõjaväe vastu olen ja miks ma minna ei taha jne. Vastan teile nüüd kähku ja lühidalt. Sõjavägi treenib välja mõrvareid! Lihtne! Selle pärast mulle see ei meeldi. See pole mitte midagi muud. Sellel pole muud otstarvet kui õpetada inimestele, kuidas teist omasugust tappa. Minuteada on selline tegevus veel üldlevinult kaa üsnagi karistatav, aga kui mõrvar asendada sõnaga sõjaväelane, siis järsku on ta kangelane? Ei mõista. Mina ei taha olla "kangelane".

Vaielge mulle vastu rohkem! kuidagi väga tuimalt tundute nõus olevat kõigega mida ma siin oma vigase ajuga kokku luuletan ja isegi ei viitsi põhjendada. Tõestage mulle vastupidist. Keegi ei suuda seda eriti miskipärast (üksikud erandid).

Hops!