Sitapostitus

See postitus kuulub kahjuks sellesse gruppi, mida mina kutsun sitapostitusteks, seega võite lugemata jätta, aga mulle on seda vaja.

Eelnev öö oli aeg mil ma tundsin umbes tund aega hirmu mida ma pole kunagi varem tundnud. Ma vist ei karda kunagi enam nii palju. Ma loodan vähemalt. See oli midagi surmahirm + hirm hulluks minemise ees + hirm jumala ees + hirm valu ees + karmahirm + hirm et ma ei tunne seda enam kunagi. See unenägu. See oli maailma kõige huvitavam, aga samas kõige hirmsam. Miks kuradi pärast ma nii palju kartsin ja ei suutnud seda lihtsalt kirja panna!? Miks?! See hajub ära. Seda tunnet, seda võimalust sellist tunnet kogeda vist ei tule enam kunagi. Ma olen nii pahane enda peale.

Kas see kui ma räägin jumalaga, keda ma ei usu, et ta olemas on, kas see läheb siis selle alla, et ma siiski usun, et ta on olemas? Ma vaidlen temaga, ma nõustun temaga, ma üritan talle meelepärane olla, üritan ta ees mässu tõsta. Ja siiski lõpuks ütlen, et häh sind pole niiguinii olemaski, niiet mina võitsin.

Ma mõtlen. Ainult mõtlen. Ma ei viitsi teha uurimustööd. No research! Kõik info millele ma toetun jõuab ise minuni, seega mu mõtted pole kiired arenema, aga mul on aega neid mõelda. Seega nad on väga laiad. Nii laiad, et nad tunduvad suured. See on nagu vaataksid niiti. Mitte et niit on pikk 10 meetrit vaid hoopis lai 10 meetrit ja 0,5 mm pikk. Aga jah, nii paksu ja nii lühikese niidiga pole meil midagi õmmelda. Aga mulle ikka meeldib mõelda.

Ma olen kuidagi väga teine. Minus on agresiivsust. Ma julgen endale juba tõtt rääkida. Teistele ma ei räägi lihtsalt midagi. Tuleb valida, mida rääkida, muidu kukub kõik kokku ja hello prozac again.

Ma ei teagi, kas ma mõtlesin ennast katki, või kaks korda suuremaks. Igatahes mina pole mina enam! Vähemalt praegu. Mul on midagi viga. Tõstatasin hunniku lollakaid hüpoteese, aga mul pole aimugi kuidas neid kontrollida, seega nüüd mõnda aega ma pole mina ise. Arvestage sellega. Ma olen nüüd masenduses. Aitäh, minge ära!

Et siis,
Hops!