You don't document your crimes!

Vargad ei pea märkmiku ja poliitikud ei kirjuta altkäemaksu lepinguid. Nende huvides on hoida neid süüdistav tõendusmaterjal peidetud ja võimalikult madalal tasemel. Ja kui meedias näiteks vilepuhuja või Twitter Files'i abil ilmub natuke tõendusmaterjale korruptsioonile ei tohi neid ignoreerida! Paljud kriitikud pole rahul vaid mõne emaili või pangaülekandega, vaid nõuavad organiseeritud raporteid, kus iga varastatud sent on arvel. Me ei saa loota kurjategijatelt raamatupidamise aruandeid. Project Veritas saab oma info spiooni missioonide abil. Ja kui neid spioone ega salvestatud vestlusi ei oleks poleks meil õrna aimugi mis sahker-mahker tegelikult nende suletud uste taga toimub. Miks on nemad praktiliselt ainuke organisatsioon, kes seda teevad? Kus on vasakpoolsete versioon? Kuhu on kadunud jalad maa peal sõjakollete reporterid? Kus on meie ajakirjanike luureoperatsioonid ka nendesse taskutesse, mis neid endeid toidavad? Mul on nii hea meel, et vanameedia on kokku kukkumas, sest see peavoolumeedia südamik ussitab juba ammu. Kui iga teise vandenõu teooria kohta 6 kuud hiljem selgub välja, et see oli tõene, kipub inimene kahtlema hakkama. Ja meedia on siis alati kuss või ütleb 'ups, aga see pole oluline, vaadake sinna, uus skandaal!"

Brought to you by Pfizer!
Hops!

Maailmapäästjad!

Kuidas ära tunda idiooti? Leia üles ta kõnest väljendid nagu 'kui-vaid-oleks, et ... siis oleks kõik hästi!' või 'ma ei saa aru miks keegi ei saa aru, et...'. Utoopia on ohu märk. Maailma rahu ei lahenda kui-vaid-oleks'tega. 'Kui kõik inimesed vaid saaks aru, et me oleme üks energia, poleks rassismi ega sõda ja blaa bla blaa...' Kõik need utoopiad kommunismist, anarhiast või muust vabast ja lahkest inimkonnast on võimatu lahendada. Eriti ühe inimese kui-vaid-oleksiga. Maailm on keeruline süsteem ja inimene on siiski vaid ahv. Paljud meist ei oska isegi lugeda, teineteisest hoolimisest rääkimata. Statistiliselt vältimatult on mõned inimesed ka psühhopaadid, mõned geeniused, mõned vaimselt haiged ja suur variatsioon erineva tasemega keskmisi idioote. Aga kui-vaid-oleks, et nad kõik aru saaks, et.... Man STFU! Kõik need utoopiad eeldavad mingit kui-vaid-oleksit. Täielik sotsialism ei saa maailma tulla enne kui maailmas on lõppenud kurjus. Täielik õiglane kapitalism ei saa tulla maailma enne kui maailmast on kadunud ahned. Enne kui need kriteeriumid on täidetud pole mõtet utoopiatest kõnelda. Räägime päris lahendustest, mis arvestavad maailmas eksisteerivat reaalsust. Me ei tohi ignoreerida, mis maailmas reaalselt toimub. Seda ka meie oma privaatses elus. Kui-vaid-oleks see inimene keegi, kes ta ei ole siis nad elaksid õnnelikult elu lõpuni.

Kuid maailm ignoreerib iseennast. Tänapäeval tõde on kahtluse all. On arvamusi, et kõik on võrdsed ja iga inimene on unikaalselt väärtuslik ja ainus mis loeb on tunded. Kirjaoskamatus on niivõrd levinud, et sõnad ja keel on lammutamisel. Mittemiski pole enam tõene, miski pole absoluutne. Konfrontatsioon on illegaalne ja vaidlemine teeb meile haiget. Kriitika on ju kuritegelik, sest meie arvamus on ju tõene ja hea -eks!?-  ning selle vastu olev inimene on kuri ja vale. 'Valed' arvamused on ju ohtlikud! Teadus on settinud ja kivistumas settekivimiks. Arutelu ja debatt on ammu välja surnud kivistis. 

***
Väärikas hing

Tubli poiss teeb
   mida ema ütleb
ei hakka vastu
   ei mõtle ise
Tubli poiss teab,
   et patu kütkes
hinge väärtus jääb
   kätte pisem

Hea noormees õpib
   ja järgib käske
Haritud pea
   kuuletub talle
Hea noormees õpib
  kui aju veel värske
nuumab aru
   kui ohvritalle

Õige mees töötab
   igal hommikul vara
kohvi ja e-mail,
   korduv rutiin
õige mees töötab
   käsud täita ju vaja
Disainida tarvis
   uus giljotiin

Kobe vanamees
   pead ei lase norgu
ta kuuletub kuklaga
   ohverdus terale
kobe vanamees
   vajunud on orgu
Mille süvistas ta
   armastus korrale

Väärikas hing
   aga ära on antud
ohvrianniks
   isamaale
Väärikas hing
   auklikuks kantud
täites tallena 
   rituaale

 

Aafrika turgudel müüakse maagilisi taimi, millega naabrit loitsida, hiina masstoodangu päikseprillide kõrval. Nigeeria veepealses slummis vaatab slummi 'prints' Hiinas toodetud seebikaid ja mängib PlayStation2'ga. Samal ajal orvuks jäänud lapsed ujuvad reovees otse merre väljuva tualeti kõrval. Ghana slummides põletatakse meie vana elektroonikat et kätte saada vask mida müüa, et end ka see päev ära toita. Haiti tänavatel peab olema valmis koheselt varjumiseks, sest iga hetk võib alata lahing valitsevate gängide vahel. Maailm on suurem kui me arvame. Indigo Traveller SinuToru's... soovitan.

Yes bully!

Hops!

"You can't win against a good solid negative determination to be miserable" - Manly Hall

Writing is a navigation tool in some sense, you think about where you're going so you can test out the root before you implement it. That's all associated with thought and the deepest form of thought is writing, it's the deepest form of thought. - Jordan Peterson

Ma pean laskuma mõneks ajaks minevikku. Tegema asju mida kunagi tegin. Kirjutamine näiteks. See korrigeeriv mõtteharjutus. Nii palju prahti sai ajust sedasi ju välja puhastatud. Nüüd, kui ma enam ei kirjuta, tunnen et mu kognitiivne võimekus on kordades langenud. Ma olen kukkunud peavoolu ja ühendanud end hivemind'ga. Ma tahan välja, tahan tagasi korrastatud mõtetesse. 

Lisaks kirjutamisele on veel palju kasulike rutiine kaduma läinud. Miks me ei tee enam neid asju, mida kunagi leidsime äärmiselt kasulikuks enda jaoks? Miks ma lõpetasin mediteerimise? Miks ma pole enam luuletanud aastaid? Miks ma ei mäleta enam Dhammapada't? Miks ma ei ärka enam regulaarselt? Kõik need olid väga kasulikud mu keha ja vaimu hoolitsusel. Kuid ma liikusin edasi. Otsisin uusi meetodeid, uusi vahendeid, uusi hobisid, uusi sihtmärke. Aeg on mõned neist uutest unustada ja pöörduda tagasi testitud vana juurde. 

Nende sõnade taga, mida siia kirja on saanud on kordades rohkem sõnu, mis on kustutatud. Järele olen jätnud vaid need, mille sarvist võib mind haarata. Kuid "Not by birth is one an outcast; not by birth is one a brahman. By deed one becomes an outcast, by deed one becomes a brahman." . Seega sõnadest ei piisa ja tuleb neid sarvi kanda tegude näol.

Some people feel that they can not afford to have small interests in a big world. We have to! Because we are all small people and we are going to have small interests as long as we are here [...] and you would be surprised how a small interest can cure a big misery. - Manly Hall

Pealkirjad hävitavad maailma!
Hopsti!

Lets rule the world!

“The common people pray for rain, healthy children, and a summer that never ends," Ser Jorah told her. "It is no matter to them if the high lords play their game of thrones, so long as they are left in peace." He gave a shrug. "They never are." Dany rode along quietly for a time, working his words like a puzzle box. It went against everything that Viserys had ever told her to think that the people could care so little whether a true king or a usurper reigned over them.  --- George RR Martin.

Diktaatorid ja sõjapealikud kipuvad olema range käelised valitsejad. Nad valitsevad hirmuga. Nende tööriist on karistus. Kangemad karistused lõppevad tihti surmaga. Hukkamine on tihti ka avalik, et panna rahvast hirmu tundma. Sellises valitsemise laadis valitsevad dogmad. Ja dogma vastu eksides on karistus kõige karmim. Ei hukata vaid sind ja sinu järeltulijaid (vahel ka mitu põlvkonda)vaid ka sugulasi, sõpru ja naabreid. Dogmade vastu eksimine on kui surmav katk, mille mõtteviirus tuleb kiirelt ühiskonnast välja juurida. 

Sellised valitsejad pole ainult ajalooraamatu lehtedel. Olgu see Lähis-Ida Sharia seaduste sammaste all tegutsev islamiriik või kommunismi utoopia Põhja Koreas. Põhja Korea tänapäevani peab poliitiliste vangide töölaagreid, kus keskmine elu ei kesta kuigi kaua. Need on võrreldavad Nõukogude liidu või Natsi Saksamaa töölaagritega. Põhja Koreas on avalikud hukkamised rahvale kohustuslikud. Kohalik lihtrahvas elab muinasjutu maal, nad on suletud Narniasse. Nende jaoks päris maailm väljas pool Põhja Koread on kui Mordor kääbikutele. 

Kuid kui Kim hukkab perekondi ja lähikondlasi tema ülemvõimus kaheldes, siis paneb mind mõtlema, miks mõned tahavad seda teha ka meie lääne ühiskonnas. Miks on vaja karistada inimesi vaid kauge seosega kuriteole. Erinevalt Põhja Koreast on pärisorjus Ameerikast kaotatud, kuid orjapidajate järeltulijaid tuleks mõnede sõnul karistada. Neilt tuleks õiguseid vähendada ja sõnaõigust piirata. Kuid kuidas me teame, kes on orja mõisniku kauge lapse-lapse-lapse-laps? Orja pidaja oli ju valge mees, ju siis ka tema kauge järeltulija on valge mees. Ja sedasi muutub mustadele suunatud rassism üle valgetele suunatud rassismiks. Me ei saa seda pendlit pidama keskkohas, kus ühiskond tervikuna võiks aru saada et igasugune karistav üldistamine ei vii meid sotsiaalses arengus edasi. Seadus peab olema võrdne kõigile ja isiku põhiselt. 

Kuid kui seadus ei anna siis revolutsioon annab! Ja sinna poole teel on interneti omakohus. Kus sõnaõigust jagatakse neile, kellega sa nõus oled. Kuid ka internetis on omad valitsejad. Nad on Twitteris ja Googles, meedias ja foorumites. Internet on kui neljas dimensioon. See mõnes mõttes tundub kui reaalne füüsiline paik, mis on vaid vaevu seotud nö. päris maailmaga. Internetis nagu pole seadusi, see on meie wild wild west. Iga linna valitseb erinev jõuk. Ja mõni gäng valitseb päris suurt piirkonda, need on seal võrreldavad kui suurriikidena. Kuid erinevalt riikidele ei toimu Facebooki firmas liidri valimisi. Nad valitsevad hirmuga, nende tööriist on karistus. Kangemad karistused lõppevad bänniga.

Härra Jeesus, kas poleks juba aeg? Tule päästa meid ka digitaalmaailmas... Kultuurid peegeldavad endas nendes ülistatavaid kangelasi. Budhistlikud kultuurid, kus ülistatavaks isikuks on munk ei kipu olema agressiivsed ja neist kiputakse üle jooksma. Kuid kultuurid näiteks nagu Lähis-Idas, kes ülistavad sõjapealiku on pidevas konfliktis oma naabritega. Erinevais paigus kultuurid väljendavad end erinevalt. Mis on koguaeg toimunud see kipub ka edasi toimuma. Nagu mõõkvaalad, kes ühes paigus söövad peaaegu ainult hülgeid, aga teises paigas sama liik ainult haisid ja kala. Ja kui nende saakloom peaks kaduma ja asenduma teisega siis nad ei oska õppida seda püüdma ning nälgivad. Härra Jeesus tule toida neid kalureid leivaga ja näita neile et ka see kõlbab süüa, ning lase nuusutada põllumehel mere lõhna, et pühkida roiskunud sproti lehk tema külmikust.

Nõudepesu kui rituaal.

Hops!

Puiduküpsised

Ma olen alati ju teadnud et puud on elavad organismid. Kuid mul on puudunud nende suhtes empaatia ja arusaam kui elavasse organismi otseselt. Me saame aru, et kass on elav olend. Kass liigub, jahib, sööb, magab ja kõike seda paari tunni jooksul. Kuid ka puud ju teevad seda aga üle pika ajavahemiku. Talvel puude tüved magavad talveund nagu karud koopas. Neis ei voola mahlad ega liigu toitained, kuid need pole kadunud, need on juurtes ja ootavad vaid kevade sula. Juuri kaitseb külma eest justkui tekina peale laotatud õhuline lehemantel, mis sügisel värvilisena maale langes. Ja kui tuleb veel mõnusat lundki isolatsiooniks, nagu klaasvilla, mida me katuse ja lae vahele puistame, siis on juurtel mõnus soe pikutada pehmes mullas koos oma seente, mutukate ja närilistega. 

Kõik see selgus mulle arusaamaks just praegu kui ma käisin vaatamas kuidas mu puiduküpsis kuivab. (Puiduküpsis on puutüvest risti pidi lõigatud puidust ketas koos koore ja kõigega). Ja ma olin juba teadlik et need kipuvad äärtest lõhki kuivama, kuna ääred kuivavad rohkem kokku ja kiiremini kui keskosa. (Ka lauale unustatud juustuviil kuivab äärtest enne kõvaks ja keerdub rulli). Seega ma plaanisin niisutada regulaarselt puiduküpsise ääri, et aeglustada nende kuivamist et keskosa jõuaks järgi. Ja seda tehes ja pidevalt pingsalt jälgides, mis toimub ja vaadeldes ja tehes katsetusi erinevate kuivatus asendite ja niisutus ja kuivatus režiimidega, märkasin et puit liigub ikka üüratult. Puidurakkude "kopsud" "hingasid", lõhed avanesid ja sulgusid, puit väändus ja keerdus. Keskosa punnitas mitmes tasandis, Koor imes niiskust kui käsn. Mulle näis nagu ma oleks Andrew Ure, kes elektriga surnukehasid liigutama pani, ainult mina panin liikuma puidu surnukeha spreipudeliga... Pole vist nii põnev ja äkiline demonstratsioon, et kedagi ära ehmataks. Kuid minul on põnev sellegi poolest.

Ära unusta taimi kasta!

Hops!

All I ever wanted was to pick apart the day, Put the pieces back together my way

Andkem tuld sepikojas, mu teras on jahtumas! Mul näib, et pean oma õpipoisi välja vahetama, sest selline jahtumine käib nagu perioodiliselt. On ajad kus ma sepitsen oma mõistust ja keha ja elulaadi kannatliku täpsusega ja kuumal temperatuuril pikka aega. Tahun välja tera ja käepideme, viimistlen vormi, teen termotsükleid ja karastan ühe oma teradest. Seejärel võtan uue kangi rauda ja näen, et söed on jahtunud ja õpipoiss magab lõõtsa ääres. Ja kuidas ma siis nüüd alustan uue tööga, kõik on vaibunud ja tööhoog raugenud. Siis hakkan mõtlema, kas juba karastuse ajal oli tuli liiga külm, ehk veel varemgi? Ja kui haamer taob vaid külma rauda teed sa rohkem kahju kui kasu. Ma ei taha, et minu haamer oleks hävituslik, ma vajan, et mu töö minu mõistuse kallal ei tekitaks mõrasid. Ma pean hoidma tuld oma sepikojas. Ma ei tohi lasta sel jahtuda. Ma pean vallandama oma õpipoisi! Kuid ma ei tohi võtta üle õpipoisi rolle! Hoides tuld ei saa vormida ma terast. Minu töö on tõsta haamrit ja lüüa hoop hoobi järel. Meistri ülesanne on teha detailide tööd. Ma vajan õpipoissi, kes hoiab tuld ja tööriistad oma kohal ja töökoja puhtana, ilma et ma ise selle peale teadlikult mõtlema peaks. Miski mis siblib ringi tagaplaanil, mil ma saan keskenduda oma haamrirütmile. Löök löögi haaval, üks samm korraga, uus teras tules koheselt valmis järgmiseks tööks. Mul on palju metalli, mis vajavad vormi tagumist, mul pole aega puhkuseks.

Ma ei saa hoida kahte rauda tules, sest ehk oled märganud, et ühe neist lõpuks valides pead teise ära viskama. Ja eks me siis õigustamegi, et see teine polnudki kunagi õige kvaliteet teras. Mul pole hetkel luksust sedasi rauda loopida, ma pean kasutama seda mis mul on. Ja kui see metall ongi vaid hädine sooraud siis mis mul üle jääb kui seda 1000 korda kihti taguda et ebapuhtused välja saada. Nagu Jaapanis kui heast terasest oli puudus siis tuli töötada sellega mis oli. Ka legendaarsed katanad on tegelikult välja sepistatud kõige sitemast rauast. Mõni teine kord ehk saan ma lubada endale metalli valikut, kuid mitte praegu. Üks tükk rauda korraga, tükk tüki järel.

[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]

Life's not a bitch, life is a beautiful woman
You only call her a bitch 'cause she won't let you get that pussy

Hops!

I soiled my soil

Teadus ja tehnoloogia areneb kiirelt küberneetika valdkonnas. Alates südameaparaadist ja tehisjäsemetest kuni naha aluste RF kiipide ja ajukiipidega. Pole keeruline ette kujutada, et millalgi jookseb internet meie silme ees AR overlay’na ja selles orienteerumiseks ei kasuta me ei hiirt ega klaviatuuri või pöialt puutetundlikul ekraanil vaid lihtsalt oma mõtteid. Kuid meie ajud on mõttepasa tehased. Ma kogemata mõtlen päeva jooksul sadu rõvedaid ja perversseid asju. Õnneks on mul enne suuni jõudmist ajus ka filter mis ütleb: „Ei, Mihkel, see küll siinkohal sobilik ei ole“. Kuid kas see ajukiip suudaks aru saada, millal filter on läbitud ja millal ma niisama lõbu pärast mõtlen mitu parti suudaks ma minuti jooksul laiaks istuda. Ma ei taha, et mu ajukiip hakkaks seda kohe guugeldama või siis leiaks mulle kogemata mingi pardi ja tagumikufetishi videosid. See oleks nagu uut moodi Tourette sündroom. Eriti jama oleks siis kui see ajukiip automaatselt ühenduks ka mingisuguse ekraani või kõlariga nii, et ka teised sinu ümber seda näeksid. Ma ei taha et ma oleks kusagil istungil ja minu slaidide asemel, mis peaksid olema teemal kiirguslevi mudeli rakendused boreaalmetsas vms, ilmuks sinna pardiporno. Sellest jääks igavene hüüdnimi - pardipervo. Aga kui see ei ole üldise rahva jaoks probleem ja ajukiip suudab vahet teha neil asjadel siis kindlasti tuleb ette vigaseid kiipe või inimesi kelle ajukeemia on juba niiguinii Tourette sündroomi peale kaldu. Be ready for that kind of clown world.

Me ei kasva ega arene mugavustsoonis. Mugavustsoon on illusioon. Seal istudes ja mitte midagi tehes oleme tegelikult ülimalt rahulolematud, sest me ei näe mitte kusagil tulemusi. Aga kuidas saabki olla tulemusi kui me ei tee midagi. Meie lihtne kalaaju töötab siin meie vastu ja tahab säästa energiat ja mitte liigselt pingutada asjade nimel, mis ei ole otseselt vajalikud meie elu päästmisel. Meil on toitu ja meil on turvalisust, sellest piisab, et mitte ära surra ja seega me ei pinguta enam rohkem. Kuid meie primaadiaju on rahulolematu, sest me pole end kehtestanud sotsiaalses struktuuris. Ma arvan, kaks kõige tihedamalt välja öeldud valet on ’kõik on hästi’ ja ’mul on viimasel ajal nii palju teha’ ja kõik nende variandid. Me ütleme neid valesid, sest me tahame teistele välja paista kui õnnelikud ja usinad olevused, see tõstab meie sotsiaalset staatust. Keegi ei taha aega veeta mossis laiskvorstiga. See mugavustsoon siiski ilmutab end meile ja imeb meid oma taandarendlikku embusesse. Me peame end sealt välja tirima. Kuid on raske leida mugavust ebamugavatest tegevustest. Ma arvan, et trikk on rutiin ja harjumused. Ma olen siin ennegi rääkinud, kuidas ma näen rutiini kui kasulikku tööriista mitte meid kiusavat koletist. Kuid tuleb aru saada maailma kaootiliselt olemusest. Nagu ka budismis kõige esimene pühatõdemus on kannatustest. „Now this, bhikkhus, is the noble truth of suffering: [...] separation from what is pleasing is suffering; not to get what one wants is suffering [...]“ - Dhammacakkappavattana Sutta. Senikaua kuni me oleme illusioonis, mida me kutsume ’mugavustsooniks’, me kannatame, kuid kui me sealt välja astume ja vaeva näeme, me kannatame. Kuid ajapikku me saame aru, et mõni kannatus on suurem kui teine ja mõni kannatus tasub end ära.

Hops!

Pseudo-Autismus Maximus the IV

Depressioon on päris mentaalne probleem ja seda tuleb tõsiselt võtta... Aga seda on viimasel ajal väga palju üle diagnoositud. Seda kas siis arstide poolt või paljud idioodid diagnoosivad end ise igasuguste vaimuhäiretega, mis juhuslikult just Tumblr'i keskonnas populaarne on. Depressioon on just eriti populaarne endale külge pookida, sest miskipärast on äge oma semudele ja eelkõige võõrastele internetis kuulutada, et sa oled valmis end oksa tõmbama ja et miski siin maailmas pole enam hea. Ja võib-olla need pseudovaimuhaiged tunnevadki reaalselt neid tundeid kuid see ei tähenda et neil oleks reaalne depressioon. See et sa end pidevalt sitasti tunned ei ole depressioon, see on loomulik reaktsioon sinu halbadele valikutele elus. Depressioon on see kui sa teed õigeid valikuid ja su elu on ümbritsetud positiivsusest ja sa oled edukas, aga sa ikka tunned pidevat masendust, mida miski ei suuda maha raputada. Aga kui su elu on reaalselt ümbritsetud sitast siis miks sa imestad kui sa end sitasti tunned selle keskel?  Kui sa teed sittasid valikuid elus, ei tee trenni, ei saa päikest, ei maga korralikult, sööd igast paska ja jood alkot pidevalt siis sitt enesetunne on naturaalne reaktsioon sellele. Aga ka arstid diagnoosivad seda liialt üle, sest esmalt mõni arst arvab, et on lihtsam anda ravimeid kui hakata analüüsima inimese elu ja teiseks põhjuseks, eriti Ameerikas, on ravimite suur äri. Meedias on depressioon romantiseeritud ja on popp ja äge olla mentaalselt haige või mõnd muud moodi sotsiaalselt rõhutud vähemus *Honk Honk*.  Me tahame lihtsalt olla õnnelikud, kuid me ei taha õnne nimel vaeva näha. Suurim ühis joon, mida ma olen märganud inimestes, kes on end ise "depressiivseks" diagnoosinud (mitte arsti poolt) on see et nende eesmärk on olla õnnelik. See on otsetee ebaõnnestumise suunas. Õnnelik olemine on kõrvalnähtus, see pole midagi mida saab taga ajada. Õnn ja rahulolu ja eneseväärikus tuleb asjadest, millel on väärtust ka mujal peale ainult emotsiooni. Amfetamiin teeb õnnelikuks kuid see pole su elu parandav lahendus. Raske töö tulemused teevad õnnelikuks ja lisavad väärtust nii sinu elule kui potentsiaalselt ka teiste eludele. Et saada stabiilne rahulolu oma elu üle tuleb vaeva näha. Diivanil vedelemine ei too tulemusi. Ja kui tihti me diivanil vedeledes mõtleme sellest et me peaks olema kasulikud mingit moodi. Või enne magama jäämist voodis käivad peast läbi mõtted mida homme kõik ära saavutame, kuid kui homme on käes siis me ei tee tegelikult kottigi ja me ei saagi nautida nende tegude vilju mida me ei tee. Lepime kokku, et me ei aja taga 'õnne', sest see ei vii kuhugi.

REEEEEE! I'm out!
Hops!

Honk

Ma väldin avalike tualette kui mul on selleks võimalus. Need on pea alati rõvedad. Laest tilkuv uurea on moodustanud lakke poole meetri pikkused stalaktiidid. Põrandal siblib ringi seni kirjeldamata eluvorme, mis on kohanenud just selles ökosüsteemis toituma inimväljaheidetest ja hapniku asemel hingavad nad metaani. Ilmselgelt ei piisa siin kusesoos orienteerumiskeks kummikutest sest need elukad järavad neist sekunditega läbi. Kui mul õnnestub lõpuks tänu resistance to poison potionite abil vaba kabiinini jõuda siis kulub mul tavaliselt paar nädalat, et sõnniku hunniku seest tualett pott välja kaevata. Katkise prilllaua alt siblivad laiali kellegi kubemetäid, mis on selles eraldatud maailas arenenud tasemeni, kus nad raiuvad põrandaplaatidest kilde millest tahuvad vibude jaoks noole otsi. Hääle järgi on selge, et kõrvalkabiinis pesitseb Bigfoot ja kõik ned ameeriklased on eksiteel kui otsivad teda laiast loodusest. Lõpuks kõigest sellest koopadžunglist traumatiseerituna saan siiski oma hädad tehtud avastan, et muidugi on sitalint otsas... Vähemalt sellises seisus on enamik tualette raudteejaamades ja kaubanduskeskustes, peale inimeste (Homo sapiens) leidub seal ka teisi primaadi liike nagu näiteks narko pärdikud (Papio Methamphetaminus) kes tihtilugu tekitavad tualetilaadse ökosüsteemi ka sellest väljas pool olevates nurkades ja pinkidel. Ja mul oli senimaani valearvamus et just need pärdikulised on see põhjus miks need peldikud nii peldikud on. Kuid siin Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseuuringute keskuses on peldikud täpselt samas seisus. Eriti just konverentside ajal kui kokku koguneb hunnik inimesi kelle keskmine IQ on ~150. Minu hüpotees on, et kogu see aju energia tuleb tasakaalustada kuidagi teise äärmusesse jääva käitumisega muidu ajurakud kuumenevad üle. Ma tunnen kaasa vaestele koristajatele, kes reaalselt ei lahkugi tualettruumide uste lähedusest konverentside ajal (see pole liialdus erinevalt muust tekstist siin lõigus, nad reaalselt istuvad ürituste ajal tualettide ees oleval diivanil mopiämber kõrval oodates ja lootes, et kui pärast kohvipausi seal kõik käinud on ei pea nad gaasimaski kandma). Lisaks minu hoone pissuaarid tunduvad olevat tellitud nõukogude venemaa tehasest, sest need automaatsed loputussüsteemid pritsivad kõik kuse sulle sülle tagasi [[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]].

Hiljuti oli meie osakonnas üldkoosolek, kus oli ka teemaks sooline, rassiline ja seksuaalne mitmekesisus. Ausalt öeldes olen ma sellest teemast väsinud, aga mingil põhjusel ei saa me sellest üle ega ümber. Siin organisatsioonis pole mitte mingisugust probleemi mitmekesisusega. Jah meeste osakaal on suurem, jah valgete osakaal on tunduvalt suurem, jah heterosid on tunduvalt rohkem kui geisid. Kuid see ei ole probleem. Esiteks, miks üldse tõstatada probleemi seksuaalvähemuste osas? See on teaduse jaoks täiesti ebaoluline kriteerium. Ma mõistan, et rahvuste osas peaks rahvusvahelises organisatsioonis olema erinevaid esindajaid, kuid kuna me oleme Euroopa organisatsioon siis ilmselgelt on pea kõik valgenahalised. Ja ma mõistan, et naised toovad teise perspektiivi ja mõtelaadi teadusesse ja mul pole selle vastu midagi, see on hea! Aga me, eriti teadlased, kes tegelevad statistikaga, peaksime mõistma, et ’statistiliselt’ naisi on vähem sellises reaalteaduste valdkonnas ja see ei ole tegelikult probleem. Aga kõik see on vana teema, mille üle on sada aastat vaieldud ja ilmselt vaieldakse paarsada veel. Kuid selle koosoleku käigus jõudsin ma enda jaoks ühele uuele selgusele. Nimelt naised, kes kurdavad, et naisi on liiga vähe juhtivatel rollidel ei taha mitte kunagi ise olla nendel juhtivatel rollidel, nad tahavad, et teised naised oleks neil rollidel. Mulle sai see selgeks ilmselge näite alusel kui üks naiskolleeg rääkis sellel istungil, et talle on korduvalt pakutud kõrgelt tasuvaid juhtivaid rolle kuid ta on neist alati keeldunud sest töökirjeldus pole talle meeldinud. Kuid sellest sõltumata näitas ta muret, et naisi on liidri positsioonidel liiga vähe. Kuid tema ütlusest on ilmselge, et tegu pole diskrimineerimisega ,et naisi ei lubata liidri positsioonidele, neid positsioone pakutakse neile pidevalt. Naised lihtsalt ei taha neid positsioone. Kui aus olla siis mitte ükski  terve mõistusega inimene ei tohiks neid positsioone tahta. Sellise organisatsiooni juhtiv töö on ülimalt stressi rohke, see nõuab suuri ohverdusi pere osas (sellest rääkis ka praegune director general kuidas tal praktiliselt juhtus sedasi, et ta ei näinud oma lapsi suureks kasvamas ja nad kasvasid peaaegu nagu ilma isata), liider peab olema kohati julm ja range ja kõik ebaõnnestumised ja süü jääb juhi kanda. Ainult hullud alfaisased on võimelised sellises keskonnas ellu jääma ja olles nõus oma maise elu ohverdama. Ilmselgelt karjuv enamus naisi ei taha omale sellist elu... kuid miskipärast nad tahavad et mõni teine naine ohverdaks end juhi positsiooni nimel.

Hops!

Porca puttana!

Itaalias elades olen ma imelikul kombel hakanud igatsema Eesti graffitit. Tänavakunsti tase Roomas ja selle ümbruses on igal juhul alla igasugust arvestust. Kummaline on see, et ajalooliselt ühed vanimad säilinud tänavakritseldused pärinevad just Pompeiist ja mujalt Rooma impeeriumist. Võiks ju arvata, et asjad on arenenud selle aja jooksul. Ja lisaks peaks Itaalia olema kunstide valdkonnas kõrgtasemel. Kuid mulle tundub, et tänapäeva roomlased istuvad vaid oma varemeis mineviku otsas juues oma kaheksakümne seitsmendat kohvidoosi päevas käsi välja ulatatuna, nagu kerjusele kombeks, oodates ameerika turistide annetusi. Aga see on teine jutt. Praegu räägime graffitist. 99.7% soditud seintest on mõttetu tekst, millest kaks kolmandiku on 3D lettering ja ülejäänud lamedad ühetoonilised sodikritseldused. Isikupärast kunsti praktiliselt ei eksisteeri ja stencil art pole ausalt mitte kordagi näinud selle aja jooksul siin. Ja isegi need 3D tekstid on tunduvalt kehvema kvaliteediga kui eesti omad. Ja üldse ma ei mõista, kes on need inimesed kes joonistavad seda õhupalli tähestikku seintele. Kas päriselt eksisteerib siin maailmas neid inimesi, kes arvavad et see on äge või ilus? Võib-olla tõesti on veidi esteetilisem vaadata vikerkaare värvides ja perspektiivi kasutusega sõna "M U N N" kui lihtsalt mustalt ühetõmbelisena selle kõrval olevat "Türa" . Kuid miks raisata värvipurki ja oma perspektiivi tunnetuse ja värvilahenduse annet arusaamatutele vulgaarsustele kui selle asemel saaks kaunistada igavaid betoonseinu, millegi reaalselt omalaadse ja tähenduslikuga.

Mulle hiljuti meenus üks seik oma lapsepõlvest ja alles nüüd mõistsin ma, mis seal täpsemalt toimus. Nimelt mind veeti saladuskatte all kristliku massihüpnoosi üritusele. Mu põhikooli kitarriõpetaja kutsus mind Saku suurhalli vaatama üht maailma kuulsat kitarristi. Lubas pileti välja teha ja transpordi muretseda. Loomulikult olin ma nõus. Vanemad olid ka õnnelikud selle reisi üle. Asi hakkas kahtlasemaks muutuma siis kui istusin tellitud bussi peale. Märkasin seal oma koolikaaslasi, kes olid ühed sügavaimalt usklikud inimesed, keda ma eales olen kohanud. Lisaks tuli bussi ka valge vaimuliku kraega mees. Sel ajal ma mõtlesin veel, et see lihtsalt kiriklik organiseerimine minna kuulama seda ilusat muusikat. Kuid Suurhalli juurde jõudes nägin ma plakateid antud üritusele ja peaesinejaks polnud kaugeltki mitte see kitarrist, keda mind kuulama kutsuti. Tegemist oli täismõõtmetes U.S.A megakiriku jutlusega. Asi algas negro gospel energeetiliste halleluuja lauludega, millele järgnes jutlus ja see järel rahulikud õndsad laulud ja palved ja siis jälle karjuv ja paukuv energeetiline halleluuja. Lõpuks ilmus ka see kitarrist, kes tegi 2 kantrilaulu ja lehvitas yeeee-haw halleluuja minema. Asi jätkus haigete ravimisega käte peale ladumise näol ja mitte usklike isiklike pöördumisega oma uuele elule pühendununa Jeesus kristusele. Lõpus palus peajutlustaja rahva seast üles tõusta ja lavale tulla neil inimestel, kes olid eelnevalt olnud ebausklikud ja nüüd tänu sellele üritusele leidnud endas jumala armastuse. Ja mind üllatas et lavale ilmus ligikaudu 100 inimest. Siis lausuti ühispalve ja mindi laiali. Bussis olles olin ma veidi pettunud, et kitarrist vaid nii vähe esines, kuid ei mõelnud sellest paljut. Nüüd aastaid hiljem vaatasin ma Derren Brown’i materjali religioose massihüpnoosi kohta ja mulle meenus koheselt see seik oma elust. Ja ma mõtlesin oma kidra õpetaja peale... you sneaky bitch...

[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]

Hops!