Ma olen alati ju teadnud et puud on elavad organismid. Kuid mul on puudunud nende suhtes empaatia ja arusaam kui elavasse organismi otseselt. Me saame aru, et kass on elav olend. Kass liigub, jahib, sööb, magab ja kõike seda paari tunni jooksul. Kuid ka puud ju teevad seda aga üle pika ajavahemiku. Talvel puude tüved magavad talveund nagu karud koopas. Neis ei voola mahlad ega liigu toitained, kuid need pole kadunud, need on juurtes ja ootavad vaid kevade sula. Juuri kaitseb külma eest justkui tekina peale laotatud õhuline lehemantel, mis sügisel värvilisena maale langes. Ja kui tuleb veel mõnusat lundki isolatsiooniks, nagu klaasvilla, mida me katuse ja lae vahele puistame, siis on juurtel mõnus soe pikutada pehmes mullas koos oma seente, mutukate ja närilistega.
Kõik see selgus mulle arusaamaks just praegu kui ma käisin vaatamas kuidas mu puiduküpsis kuivab. (Puiduküpsis on puutüvest risti pidi lõigatud puidust ketas koos koore ja kõigega). Ja ma olin juba teadlik et need kipuvad äärtest lõhki kuivama, kuna ääred kuivavad rohkem kokku ja kiiremini kui keskosa. (Ka lauale unustatud juustuviil kuivab äärtest enne kõvaks ja keerdub rulli). Seega ma plaanisin niisutada regulaarselt puiduküpsise ääri, et aeglustada nende kuivamist et keskosa jõuaks järgi. Ja seda tehes ja pidevalt pingsalt jälgides, mis toimub ja vaadeldes ja tehes katsetusi erinevate kuivatus asendite ja niisutus ja kuivatus režiimidega, märkasin et puit liigub ikka üüratult. Puidurakkude "kopsud" "hingasid", lõhed avanesid ja sulgusid, puit väändus ja keerdus. Keskosa punnitas mitmes tasandis, Koor imes niiskust kui käsn. Mulle näis nagu ma oleks Andrew Ure, kes elektriga surnukehasid liigutama pani, ainult mina panin liikuma puidu surnukeha spreipudeliga... Pole vist nii põnev ja äkiline demonstratsioon, et kedagi ära ehmataks. Kuid minul on põnev sellegi poolest.
Ära unusta taimi kasta!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar