Pecking in not a good system for order

Millal on tänavarahutused õigustatud? Ma ei räägi siin protestist plakatitega (mõned kahjuks arvavad, et ka need pole vahel õigustatud) vaid tänaval mässust. Räägin vägivallast. Kas suudad ette kujutada midagi sellist, mis viiks ka sinu molotoviga tänavale. Kas George Floyd rahutused olid õigustatud? Kas Taani Muhhamedi pildi tõttu tõusnud rahutused olid õigustatud? Kas kommunistlik revolutsioon oli õigustatud? See küll juba rohkem organiseeritud sõjategevus, kuid siiski, sellele eelnesid tänavatel tihti ka vägivaldsed kogunemised. Kuid kas Põhja-Koreas võiksid alata meeleavaldused ja mäss neid lämmatava diktaatori vastu? Kui sa elaksid Venemaal, kas liituksid oma tänaval koguneva rahvamassiga, et näidata oma rahulolematust Putini vastu? Kas siis on vägivald õigustatud? Või valitseks meid hirm FSB ees? Kuid oletame, et Eestis saaks võimule mingi kaabakas ja pätt, kes oleks sinu silmis Hitleri või Stalini võrdne, kas siis haaraksid vähemalt kurika kaasa, et seista 'õigel' ajaloo poolel? Ja kui selged peavad olema meile need märgid, et kui me nüüd enda eest ei seisa, siis ootab meid ees põrgu ja kannatused? Või istume kodus ja kirume telekat? Senikaua kuni veel selle kirumise eest vangi ei panda...

Ühiskond on lõhestunum kui kunagi varem. Me pole veel covidistki suhtluses taastunud kui meile visati sülle sõjad kultuuride üle. Lääne relvad võitlevad vene relvadega nisupõldudel ja Muhhamed kõrbes Jaocob'ga. Vana Euroopa pole veel suhtluses Teisest maailmasõjastki taastunud... Kui miljonid moslemid, kes Euroopasse kolinud, pole Iisreali loomisest taastunud. Ning paljud noored mehed pole taastunud nende koduriigis korraldatud sigadustest värskelt kogunenud moslemite poolt. Kas nüüd Iirimaa noortel meestel, riigis mis pole taastunud veel Põhja Iirimaa vargusest, on õigus võtta kurikad, et ajada välja vargad, vägistajad ja mõrvarid?

Kas me oleme valmis neist teemadest rääkima? Ma ei tea neile teemadele vastust, aga kas me vähemalt saaks neist rääkida, ilma kartmata, mida ühiskond küll arvab. Kas mitte demokraatia alus ei ole vaba sõna. Ilma vestluseta, ei saagi muud moodi kui vägivald. 

'A riot is the language of the unheard,' Martin Luther King Jr. 

Ma ei taha et me peaksime kohtlema ühiskonda kui kolmeaastast, kellele ei tohi veel öelda et jõuluvana ei ole päris. Me oleme täiskasvanud ja me peame suhtlema, et välja selgitada tõdesid. Vastuoluliste teemade varjamine või dogmade taha peitumine pole meile kunagi ajaloos head kaasa toonud. Kuid praegu juudist ei tohi halba rääkida, sest sind tembeldatakse antisemitistiks, Palestiinast sammuti mitte, sest muidu oled sa apartheidriigi toetaja. Pfizerist ei tohi arutada, sest sa oled antivakser ning transseksuaalsetest jõutõstjaid ei tohi mainida, sest sa oled seksist, homofoob ja nats pealekauba... Mis on saanud debattidest? Miks meedias loevad vaid pealkirjad? Miks kallutatud arvamusartiklite kommentaariumisest on saanud uute sõimusõnade generaatorid? Pole ime, et noorem generatsioon on liikunud podcastidele üle. Seal inimesed vähemalt saavad veel rääkida ilma molotovi kokteilideta. Senikaua veel, kuni vihakõne eest neid vangi ei panda...

Kuid sõda juba käib, ja seda ignoreerida ei tohiks. Aeg on Siddhartha Gautama sarnaselt välja astuda oma lossist ja vähemalt 'näha' seda verd ja vägivalda. Teadmatus ei ole õndsus ja ka rumal kannatab. Ainus tee välja on sisse.

Pecking is not a good order... Constantly hitting each other to win a better position in the hierarchy is a recipe for chaos controlled by tyrants.

Hops!

50% of the work is done by the square root of the total number of people who participate in the work.

Laiskus ei kanna vilju. Inimene, kes ei näe vaeva selle nimel, mida ta soovib oma elus saavutada ei jõua kunagi oma ideaalile lähemale. Tunnen nii mõndagi meest, kes sõnadega suuri linnu plaanivad ehitada, kuid enda varasemalt lubatud kärbsepesad kõik pooleli. Ma ise üritan vältida rääkimist oma poolikutest projektidest. Ma ei taha tunda rahulolu ja kuulda kiidusõnu asjadest, mida ma pole veel ära teinud. See motiveerib mind neid asju ka päriselt tegema. Palju parem on näidata tegudega kui lubada sõnadega. Ja kui lubada, siis tuleb ka sõna pidada. Ma ei talu sõna murdjaid. Ka iseendale -mõtteis- antud sõna tuleks pidada! Tuleks käituda selliselt, et me viiksime täide parimat kehastust iseendast. Oma parimates kehastustes oleme saavutanud palju asju, nagu näiteks oleme treeninud endale tervisliku ja ilusa keha. Oleme saanud targaks ja harinud oma mõistust tõdedega. Oleme olnud oma elus edukas ja kogunud kokku rikkusi. Oleme veetnud väärt aega lõbusate ja hoolivate inimeste keskel. Jne. Kuid kõik need nõuavad tööd ja vaeva. Miski ei tule lihtsalt unistamisest, tegusid on vaja. Et tulevik oleks rikkalik tuleb täna kannatada. Kannatused tuleb meil kanda. Ja kandkem neid uhkelt! 'Käib kah' suhtumisega ei ole meil endilgi naudingut tehtud töö tulemustest. Anna alati endast parim! 

Still other seed fell on good soil, where it produced a crop—a hundred, sixty or thirty times what was sown. (Matthew 13:8)

Üksluiste tööde aeg on hea võimalus mediteerimiseks ;)

Internet on loonud meie maakerale paralleeluniversumid, mida saab külastada erinevates kõlakodades. See on hämmastav kui erinev reaalsus on ühes foorumis võrreldes teisega. Mõnedes nendes paralleeluniversumites on meie maakera lapik. Mõnes on Hiltler märter, teises Marx. Mõnes mehed on naised ja teises sugusid üldse pole. Kuid igas virtuaalses universumis eiratakse reaalset universumi, kus me tegelikult elame. Covid on hea näide sellest. Tundub et inimestel on täiesti erinev arusaam sellest, mis just juhtus. Kaks täiesti erinevat ajalugu tunduvad paralleelselt samaaegselt olevat juhtunud. Üks kõlakoda mäletab seda ajaloos kui tohutut valitsuste mõjuvõimu kuritarvitamist inimeste õiguste ja vabaduste vastu kes vabandasid seda välja võitlusega haiguse vastu, mis endast tegelikult eksistentsiaaslet ohtu absoluutselt ei kujutanud. Ja teine kõlakoda mäletab meeletuid surmasid, mis olid põhjustatud idiootidest anti-vaxerite poolt ning valitsuse võimetust eksistentsiaalse ohuga toimtulemises. Kahjuks väga harva eksib keegi ühest kojast teise et kuulata, kas ka teine koda ehk mõistlikult võib kõlada. tuleb lasta rääkida inimesel, keda pead idioodiks, sest kui ta ongi idioot siis kõik näevad ju isegi, et tegemist on idioodiga ja teda ei võeta tõsiselt. Kuid kui tegelikult ta ei ole idioot vaid tal on sinust teistsugune informatsioon, mida sul ei ole, mille põhjal ta on oma arvamused loonud, siis on võimalus end harida. Sest ka me ise tuleme mingist kõlakojast ja meil pole täit pilti mitte millestki siin ilmas. Mul on kadunud austus mõne inimese osas, kes on kaotanud usu idiootidesse. Ära kaota seda usku. Tuleb rääkida inimestega, kellel on sinust erinev arvamus, muidu polegi võimalik ju päris tõde välja selgitada. 

Mea culpa!

Hops!

“He who has a why to live can bear almost any how.”

For to everyone who has, more will be given, and he will have abundance; but from him who does not have, even what he has will be taken away. - Matthew 25:29 

See tundub olevat fundamentaalne seadus. Kõik asjad jaotuvad. Suured mustad augud kasvavad aina suuremaks imedes enda üksainsusesse väikesed tähed nendi kõrval. Dominantne ahv saab kõik naised enda haaremisse ja nõrgad isased visatakse kogu ühiskonnast välja. Maffiabossile toovad alluvad kärudega sularaha kohale aga narkomaan tänaval korjab pudeleid, mille eest mafiossile maksta. See on juskui impulsi ja kineetilise energia suhe. Maailmas asjad tahavad jääda liikuma samas suunas ja suure energiaga asjad imavad endasse väiksemad energiad. Energia sõltub kiirusest eksponentsiaalselt rohkem kui massist. Seega me ei pea olema siin armetud oma elus ja leppima oma hädise impulsiga, vaja on vaid lüket ja pidevat tungi ning teha oma elu paremaks selle kiirust tõstes! See ei tähenda et oleks aeg hakata varastama neilt kellel on vähem kui sul! ... Life feeds on life - feeds on life - feeds on life - feeds on life... Ja ka taimed saavad energia päikeselt, mis ükskord meid kõiki endasse neelab...( Kui Elon Muski järeltulidad ja tehisintellekt, mis temaga koos siit põgenes välja arvata) Kuid kui vaid saaks sundida jaotust ühtlasemaks? Laseme riigil võtta rikatelt ja anda vaestele? Paljud on proovinud, kuid fundamentaalne seadus pole neile üritustele allunud. Sest neil, kellel on rohkem pole enamjuhul halvad, nad on tihti põhjusega oma positsioonil. See pole saatana kätetöö, et nad oma võimu ja rikkuse otsa on sattunud. Enamasti on see raske töö ja vaevaga teenitud (igal pool on erandeid). Kui valitsus võtab oma kõige produktiivsematelt liiga palju ja annab liiga palju neile, kes pole sõrmegi liigutanud kukub kogu majandus kokku. Produktiivsed on tehtud kurjategijateks, keda karistada ja laisad on tehtud ohvriteks, keda toetada. Laiskust ja rumalust ravides ravime kogu ühiskonda kuid ebaühtlane jaotus jääb. Kuid uues targemas ja virgemas ühiskonnas on ka kõige vaestemal rohkem kui oli enne. Sooviks vähem massi ümber jaotamist ja rohkem kiirendavaid lükkeid! Ja kõik need lükked algavad indiviidist. Kõik me alustasime kunagi suure potentsiaaliga, aeg seda kasutama hakata.

Rule nr 1 "Stand up straight with your shoulders back."

Hjops!

You don't document your crimes!

Vargad ei pea märkmiku ja poliitikud ei kirjuta altkäemaksu lepinguid. Nende huvides on hoida neid süüdistav tõendusmaterjal peidetud ja võimalikult madalal tasemel. Ja kui meedias näiteks vilepuhuja või Twitter Files'i abil ilmub natuke tõendusmaterjale korruptsioonile ei tohi neid ignoreerida! Paljud kriitikud pole rahul vaid mõne emaili või pangaülekandega, vaid nõuavad organiseeritud raporteid, kus iga varastatud sent on arvel. Me ei saa loota kurjategijatelt raamatupidamise aruandeid. Project Veritas saab oma info spiooni missioonide abil. Ja kui neid spioone ega salvestatud vestlusi ei oleks poleks meil õrna aimugi mis sahker-mahker tegelikult nende suletud uste taga toimub. Miks on nemad praktiliselt ainuke organisatsioon, kes seda teevad? Kus on vasakpoolsete versioon? Kuhu on kadunud jalad maa peal sõjakollete reporterid? Kus on meie ajakirjanike luureoperatsioonid ka nendesse taskutesse, mis neid endeid toidavad? Mul on nii hea meel, et vanameedia on kokku kukkumas, sest see peavoolumeedia südamik ussitab juba ammu. Kui iga teise vandenõu teooria kohta 6 kuud hiljem selgub välja, et see oli tõene, kipub inimene kahtlema hakkama. Ja meedia on siis alati kuss või ütleb 'ups, aga see pole oluline, vaadake sinna, uus skandaal!"

Brought to you by Pfizer!
Hops!

Maailmapäästjad!

Kuidas ära tunda idiooti? Leia üles ta kõnest väljendid nagu 'kui-vaid-oleks, et ... siis oleks kõik hästi!' või 'ma ei saa aru miks keegi ei saa aru, et...'. Utoopia on ohu märk. Maailma rahu ei lahenda kui-vaid-oleks'tega. 'Kui kõik inimesed vaid saaks aru, et me oleme üks energia, poleks rassismi ega sõda ja blaa bla blaa...' Kõik need utoopiad kommunismist, anarhiast või muust vabast ja lahkest inimkonnast on võimatu lahendada. Eriti ühe inimese kui-vaid-oleksiga. Maailm on keeruline süsteem ja inimene on siiski vaid ahv. Paljud meist ei oska isegi lugeda, teineteisest hoolimisest rääkimata. Statistiliselt vältimatult on mõned inimesed ka psühhopaadid, mõned geeniused, mõned vaimselt haiged ja suur variatsioon erineva tasemega keskmisi idioote. Aga kui-vaid-oleks, et nad kõik aru saaks, et.... Man STFU! Kõik need utoopiad eeldavad mingit kui-vaid-oleksit. Täielik sotsialism ei saa maailma tulla enne kui maailmas on lõppenud kurjus. Täielik õiglane kapitalism ei saa tulla maailma enne kui maailmast on kadunud ahned. Enne kui need kriteeriumid on täidetud pole mõtet utoopiatest kõnelda. Räägime päris lahendustest, mis arvestavad maailmas eksisteerivat reaalsust. Me ei tohi ignoreerida, mis maailmas reaalselt toimub. Seda ka meie oma privaatses elus. Kui-vaid-oleks see inimene keegi, kes ta ei ole siis nad elaksid õnnelikult elu lõpuni.

Kuid maailm ignoreerib iseennast. Tänapäeval tõde on kahtluse all. On arvamusi, et kõik on võrdsed ja iga inimene on unikaalselt väärtuslik ja ainus mis loeb on tunded. Kirjaoskamatus on niivõrd levinud, et sõnad ja keel on lammutamisel. Mittemiski pole enam tõene, miski pole absoluutne. Konfrontatsioon on illegaalne ja vaidlemine teeb meile haiget. Kriitika on ju kuritegelik, sest meie arvamus on ju tõene ja hea -eks!?-  ning selle vastu olev inimene on kuri ja vale. 'Valed' arvamused on ju ohtlikud! Teadus on settinud ja kivistumas settekivimiks. Arutelu ja debatt on ammu välja surnud kivistis. 

***
Väärikas hing

Tubli poiss teeb
   mida ema ütleb
ei hakka vastu
   ei mõtle ise
Tubli poiss teab,
   et patu kütkes
hinge väärtus jääb
   kätte pisem

Hea noormees õpib
   ja järgib käske
Haritud pea
   kuuletub talle
Hea noormees õpib
  kui aju veel värske
nuumab aru
   kui ohvritalle

Õige mees töötab
   igal hommikul vara
kohvi ja e-mail,
   korduv rutiin
õige mees töötab
   käsud täita ju vaja
Disainida tarvis
   uus giljotiin

Kobe vanamees
   pead ei lase norgu
ta kuuletub kuklaga
   ohverdus terale
kobe vanamees
   vajunud on orgu
Mille süvistas ta
   armastus korrale

Väärikas hing
   aga ära on antud
ohvrianniks
   isamaale
Väärikas hing
   auklikuks kantud
täites tallena 
   rituaale

 

Aafrika turgudel müüakse maagilisi taimi, millega naabrit loitsida, hiina masstoodangu päikseprillide kõrval. Nigeeria veepealses slummis vaatab slummi 'prints' Hiinas toodetud seebikaid ja mängib PlayStation2'ga. Samal ajal orvuks jäänud lapsed ujuvad reovees otse merre väljuva tualeti kõrval. Ghana slummides põletatakse meie vana elektroonikat et kätte saada vask mida müüa, et end ka see päev ära toita. Haiti tänavatel peab olema valmis koheselt varjumiseks, sest iga hetk võib alata lahing valitsevate gängide vahel. Maailm on suurem kui me arvame. Indigo Traveller SinuToru's... soovitan.

Yes bully!

Hops!

"You can't win against a good solid negative determination to be miserable" - Manly Hall

Writing is a navigation tool in some sense, you think about where you're going so you can test out the root before you implement it. That's all associated with thought and the deepest form of thought is writing, it's the deepest form of thought. - Jordan Peterson

Ma pean laskuma mõneks ajaks minevikku. Tegema asju mida kunagi tegin. Kirjutamine näiteks. See korrigeeriv mõtteharjutus. Nii palju prahti sai ajust sedasi ju välja puhastatud. Nüüd, kui ma enam ei kirjuta, tunnen et mu kognitiivne võimekus on kordades langenud. Ma olen kukkunud peavoolu ja ühendanud end hivemind'ga. Ma tahan välja, tahan tagasi korrastatud mõtetesse. 

Lisaks kirjutamisele on veel palju kasulike rutiine kaduma läinud. Miks me ei tee enam neid asju, mida kunagi leidsime äärmiselt kasulikuks enda jaoks? Miks ma lõpetasin mediteerimise? Miks ma pole enam luuletanud aastaid? Miks ma ei mäleta enam Dhammapada't? Miks ma ei ärka enam regulaarselt? Kõik need olid väga kasulikud mu keha ja vaimu hoolitsusel. Kuid ma liikusin edasi. Otsisin uusi meetodeid, uusi vahendeid, uusi hobisid, uusi sihtmärke. Aeg on mõned neist uutest unustada ja pöörduda tagasi testitud vana juurde. 

Nende sõnade taga, mida siia kirja on saanud on kordades rohkem sõnu, mis on kustutatud. Järele olen jätnud vaid need, mille sarvist võib mind haarata. Kuid "Not by birth is one an outcast; not by birth is one a brahman. By deed one becomes an outcast, by deed one becomes a brahman." . Seega sõnadest ei piisa ja tuleb neid sarvi kanda tegude näol.

Some people feel that they can not afford to have small interests in a big world. We have to! Because we are all small people and we are going to have small interests as long as we are here [...] and you would be surprised how a small interest can cure a big misery. - Manly Hall

Pealkirjad hävitavad maailma!
Hopsti!

Lets rule the world!

“The common people pray for rain, healthy children, and a summer that never ends," Ser Jorah told her. "It is no matter to them if the high lords play their game of thrones, so long as they are left in peace." He gave a shrug. "They never are." Dany rode along quietly for a time, working his words like a puzzle box. It went against everything that Viserys had ever told her to think that the people could care so little whether a true king or a usurper reigned over them.  --- George RR Martin.

Diktaatorid ja sõjapealikud kipuvad olema range käelised valitsejad. Nad valitsevad hirmuga. Nende tööriist on karistus. Kangemad karistused lõppevad tihti surmaga. Hukkamine on tihti ka avalik, et panna rahvast hirmu tundma. Sellises valitsemise laadis valitsevad dogmad. Ja dogma vastu eksides on karistus kõige karmim. Ei hukata vaid sind ja sinu järeltulijaid (vahel ka mitu põlvkonda)vaid ka sugulasi, sõpru ja naabreid. Dogmade vastu eksimine on kui surmav katk, mille mõtteviirus tuleb kiirelt ühiskonnast välja juurida. 

Sellised valitsejad pole ainult ajalooraamatu lehtedel. Olgu see Lähis-Ida Sharia seaduste sammaste all tegutsev islamiriik või kommunismi utoopia Põhja Koreas. Põhja Korea tänapäevani peab poliitiliste vangide töölaagreid, kus keskmine elu ei kesta kuigi kaua. Need on võrreldavad Nõukogude liidu või Natsi Saksamaa töölaagritega. Põhja Koreas on avalikud hukkamised rahvale kohustuslikud. Kohalik lihtrahvas elab muinasjutu maal, nad on suletud Narniasse. Nende jaoks päris maailm väljas pool Põhja Koread on kui Mordor kääbikutele. 

Kuid kui Kim hukkab perekondi ja lähikondlasi tema ülemvõimus kaheldes, siis paneb mind mõtlema, miks mõned tahavad seda teha ka meie lääne ühiskonnas. Miks on vaja karistada inimesi vaid kauge seosega kuriteole. Erinevalt Põhja Koreast on pärisorjus Ameerikast kaotatud, kuid orjapidajate järeltulijaid tuleks mõnede sõnul karistada. Neilt tuleks õiguseid vähendada ja sõnaõigust piirata. Kuid kuidas me teame, kes on orja mõisniku kauge lapse-lapse-lapse-laps? Orja pidaja oli ju valge mees, ju siis ka tema kauge järeltulija on valge mees. Ja sedasi muutub mustadele suunatud rassism üle valgetele suunatud rassismiks. Me ei saa seda pendlit pidama keskkohas, kus ühiskond tervikuna võiks aru saada et igasugune karistav üldistamine ei vii meid sotsiaalses arengus edasi. Seadus peab olema võrdne kõigile ja isiku põhiselt. 

Kuid kui seadus ei anna siis revolutsioon annab! Ja sinna poole teel on interneti omakohus. Kus sõnaõigust jagatakse neile, kellega sa nõus oled. Kuid ka internetis on omad valitsejad. Nad on Twitteris ja Googles, meedias ja foorumites. Internet on kui neljas dimensioon. See mõnes mõttes tundub kui reaalne füüsiline paik, mis on vaid vaevu seotud nö. päris maailmaga. Internetis nagu pole seadusi, see on meie wild wild west. Iga linna valitseb erinev jõuk. Ja mõni gäng valitseb päris suurt piirkonda, need on seal võrreldavad kui suurriikidena. Kuid erinevalt riikidele ei toimu Facebooki firmas liidri valimisi. Nad valitsevad hirmuga, nende tööriist on karistus. Kangemad karistused lõppevad bänniga.

Härra Jeesus, kas poleks juba aeg? Tule päästa meid ka digitaalmaailmas... Kultuurid peegeldavad endas nendes ülistatavaid kangelasi. Budhistlikud kultuurid, kus ülistatavaks isikuks on munk ei kipu olema agressiivsed ja neist kiputakse üle jooksma. Kuid kultuurid näiteks nagu Lähis-Idas, kes ülistavad sõjapealiku on pidevas konfliktis oma naabritega. Erinevais paigus kultuurid väljendavad end erinevalt. Mis on koguaeg toimunud see kipub ka edasi toimuma. Nagu mõõkvaalad, kes ühes paigus söövad peaaegu ainult hülgeid, aga teises paigas sama liik ainult haisid ja kala. Ja kui nende saakloom peaks kaduma ja asenduma teisega siis nad ei oska õppida seda püüdma ning nälgivad. Härra Jeesus tule toida neid kalureid leivaga ja näita neile et ka see kõlbab süüa, ning lase nuusutada põllumehel mere lõhna, et pühkida roiskunud sproti lehk tema külmikust.

Nõudepesu kui rituaal.

Hops!

Puiduküpsised

Ma olen alati ju teadnud et puud on elavad organismid. Kuid mul on puudunud nende suhtes empaatia ja arusaam kui elavasse organismi otseselt. Me saame aru, et kass on elav olend. Kass liigub, jahib, sööb, magab ja kõike seda paari tunni jooksul. Kuid ka puud ju teevad seda aga üle pika ajavahemiku. Talvel puude tüved magavad talveund nagu karud koopas. Neis ei voola mahlad ega liigu toitained, kuid need pole kadunud, need on juurtes ja ootavad vaid kevade sula. Juuri kaitseb külma eest justkui tekina peale laotatud õhuline lehemantel, mis sügisel värvilisena maale langes. Ja kui tuleb veel mõnusat lundki isolatsiooniks, nagu klaasvilla, mida me katuse ja lae vahele puistame, siis on juurtel mõnus soe pikutada pehmes mullas koos oma seente, mutukate ja närilistega. 

Kõik see selgus mulle arusaamaks just praegu kui ma käisin vaatamas kuidas mu puiduküpsis kuivab. (Puiduküpsis on puutüvest risti pidi lõigatud puidust ketas koos koore ja kõigega). Ja ma olin juba teadlik et need kipuvad äärtest lõhki kuivama, kuna ääred kuivavad rohkem kokku ja kiiremini kui keskosa. (Ka lauale unustatud juustuviil kuivab äärtest enne kõvaks ja keerdub rulli). Seega ma plaanisin niisutada regulaarselt puiduküpsise ääri, et aeglustada nende kuivamist et keskosa jõuaks järgi. Ja seda tehes ja pidevalt pingsalt jälgides, mis toimub ja vaadeldes ja tehes katsetusi erinevate kuivatus asendite ja niisutus ja kuivatus režiimidega, märkasin et puit liigub ikka üüratult. Puidurakkude "kopsud" "hingasid", lõhed avanesid ja sulgusid, puit väändus ja keerdus. Keskosa punnitas mitmes tasandis, Koor imes niiskust kui käsn. Mulle näis nagu ma oleks Andrew Ure, kes elektriga surnukehasid liigutama pani, ainult mina panin liikuma puidu surnukeha spreipudeliga... Pole vist nii põnev ja äkiline demonstratsioon, et kedagi ära ehmataks. Kuid minul on põnev sellegi poolest.

Ära unusta taimi kasta!

Hops!

All I ever wanted was to pick apart the day, Put the pieces back together my way

Andkem tuld sepikojas, mu teras on jahtumas! Mul näib, et pean oma õpipoisi välja vahetama, sest selline jahtumine käib nagu perioodiliselt. On ajad kus ma sepitsen oma mõistust ja keha ja elulaadi kannatliku täpsusega ja kuumal temperatuuril pikka aega. Tahun välja tera ja käepideme, viimistlen vormi, teen termotsükleid ja karastan ühe oma teradest. Seejärel võtan uue kangi rauda ja näen, et söed on jahtunud ja õpipoiss magab lõõtsa ääres. Ja kuidas ma siis nüüd alustan uue tööga, kõik on vaibunud ja tööhoog raugenud. Siis hakkan mõtlema, kas juba karastuse ajal oli tuli liiga külm, ehk veel varemgi? Ja kui haamer taob vaid külma rauda teed sa rohkem kahju kui kasu. Ma ei taha, et minu haamer oleks hävituslik, ma vajan, et mu töö minu mõistuse kallal ei tekitaks mõrasid. Ma pean hoidma tuld oma sepikojas. Ma ei tohi lasta sel jahtuda. Ma pean vallandama oma õpipoisi! Kuid ma ei tohi võtta üle õpipoisi rolle! Hoides tuld ei saa vormida ma terast. Minu töö on tõsta haamrit ja lüüa hoop hoobi järel. Meistri ülesanne on teha detailide tööd. Ma vajan õpipoissi, kes hoiab tuld ja tööriistad oma kohal ja töökoja puhtana, ilma et ma ise selle peale teadlikult mõtlema peaks. Miski mis siblib ringi tagaplaanil, mil ma saan keskenduda oma haamrirütmile. Löök löögi haaval, üks samm korraga, uus teras tules koheselt valmis järgmiseks tööks. Mul on palju metalli, mis vajavad vormi tagumist, mul pole aega puhkuseks.

Ma ei saa hoida kahte rauda tules, sest ehk oled märganud, et ühe neist lõpuks valides pead teise ära viskama. Ja eks me siis õigustamegi, et see teine polnudki kunagi õige kvaliteet teras. Mul pole hetkel luksust sedasi rauda loopida, ma pean kasutama seda mis mul on. Ja kui see metall ongi vaid hädine sooraud siis mis mul üle jääb kui seda 1000 korda kihti taguda et ebapuhtused välja saada. Nagu Jaapanis kui heast terasest oli puudus siis tuli töötada sellega mis oli. Ka legendaarsed katanad on tegelikult välja sepistatud kõige sitemast rauast. Mõni teine kord ehk saan ma lubada endale metalli valikut, kuid mitte praegu. Üks tükk rauda korraga, tükk tüki järel.

[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]

Life's not a bitch, life is a beautiful woman
You only call her a bitch 'cause she won't let you get that pussy

Hops!

I soiled my soil

Teadus ja tehnoloogia areneb kiirelt küberneetika valdkonnas. Alates südameaparaadist ja tehisjäsemetest kuni naha aluste RF kiipide ja ajukiipidega. Pole keeruline ette kujutada, et millalgi jookseb internet meie silme ees AR overlay’na ja selles orienteerumiseks ei kasuta me ei hiirt ega klaviatuuri või pöialt puutetundlikul ekraanil vaid lihtsalt oma mõtteid. Kuid meie ajud on mõttepasa tehased. Ma kogemata mõtlen päeva jooksul sadu rõvedaid ja perversseid asju. Õnneks on mul enne suuni jõudmist ajus ka filter mis ütleb: „Ei, Mihkel, see küll siinkohal sobilik ei ole“. Kuid kas see ajukiip suudaks aru saada, millal filter on läbitud ja millal ma niisama lõbu pärast mõtlen mitu parti suudaks ma minuti jooksul laiaks istuda. Ma ei taha, et mu ajukiip hakkaks seda kohe guugeldama või siis leiaks mulle kogemata mingi pardi ja tagumikufetishi videosid. See oleks nagu uut moodi Tourette sündroom. Eriti jama oleks siis kui see ajukiip automaatselt ühenduks ka mingisuguse ekraani või kõlariga nii, et ka teised sinu ümber seda näeksid. Ma ei taha et ma oleks kusagil istungil ja minu slaidide asemel, mis peaksid olema teemal kiirguslevi mudeli rakendused boreaalmetsas vms, ilmuks sinna pardiporno. Sellest jääks igavene hüüdnimi - pardipervo. Aga kui see ei ole üldise rahva jaoks probleem ja ajukiip suudab vahet teha neil asjadel siis kindlasti tuleb ette vigaseid kiipe või inimesi kelle ajukeemia on juba niiguinii Tourette sündroomi peale kaldu. Be ready for that kind of clown world.

Me ei kasva ega arene mugavustsoonis. Mugavustsoon on illusioon. Seal istudes ja mitte midagi tehes oleme tegelikult ülimalt rahulolematud, sest me ei näe mitte kusagil tulemusi. Aga kuidas saabki olla tulemusi kui me ei tee midagi. Meie lihtne kalaaju töötab siin meie vastu ja tahab säästa energiat ja mitte liigselt pingutada asjade nimel, mis ei ole otseselt vajalikud meie elu päästmisel. Meil on toitu ja meil on turvalisust, sellest piisab, et mitte ära surra ja seega me ei pinguta enam rohkem. Kuid meie primaadiaju on rahulolematu, sest me pole end kehtestanud sotsiaalses struktuuris. Ma arvan, kaks kõige tihedamalt välja öeldud valet on ’kõik on hästi’ ja ’mul on viimasel ajal nii palju teha’ ja kõik nende variandid. Me ütleme neid valesid, sest me tahame teistele välja paista kui õnnelikud ja usinad olevused, see tõstab meie sotsiaalset staatust. Keegi ei taha aega veeta mossis laiskvorstiga. See mugavustsoon siiski ilmutab end meile ja imeb meid oma taandarendlikku embusesse. Me peame end sealt välja tirima. Kuid on raske leida mugavust ebamugavatest tegevustest. Ma arvan, et trikk on rutiin ja harjumused. Ma olen siin ennegi rääkinud, kuidas ma näen rutiini kui kasulikku tööriista mitte meid kiusavat koletist. Kuid tuleb aru saada maailma kaootiliselt olemusest. Nagu ka budismis kõige esimene pühatõdemus on kannatustest. „Now this, bhikkhus, is the noble truth of suffering: [...] separation from what is pleasing is suffering; not to get what one wants is suffering [...]“ - Dhammacakkappavattana Sutta. Senikaua kuni me oleme illusioonis, mida me kutsume ’mugavustsooniks’, me kannatame, kuid kui me sealt välja astume ja vaeva näeme, me kannatame. Kuid ajapikku me saame aru, et mõni kannatus on suurem kui teine ja mõni kannatus tasub end ära.

Hops!