Millal on tänavarahutused õigustatud? Ma ei räägi siin protestist plakatitega (mõned kahjuks arvavad, et ka need pole vahel õigustatud) vaid tänaval mässust. Räägin vägivallast. Kas suudad ette kujutada midagi sellist, mis viiks ka sinu molotoviga tänavale. Kas George Floyd rahutused olid õigustatud? Kas Taani Muhhamedi pildi tõttu tõusnud rahutused olid õigustatud? Kas kommunistlik revolutsioon oli õigustatud? See küll juba rohkem organiseeritud sõjategevus, kuid siiski, sellele eelnesid tänavatel tihti ka vägivaldsed kogunemised. Kuid kas Põhja-Koreas võiksid alata meeleavaldused ja mäss neid lämmatava diktaatori vastu? Kui sa elaksid Venemaal, kas liituksid oma tänaval koguneva rahvamassiga, et näidata oma rahulolematust Putini vastu? Kas siis on vägivald õigustatud? Või valitseks meid hirm FSB ees? Kuid oletame, et Eestis saaks võimule mingi kaabakas ja pätt, kes oleks sinu silmis Hitleri või Stalini võrdne, kas siis haaraksid vähemalt kurika kaasa, et seista 'õigel' ajaloo poolel? Ja kui selged peavad olema meile need märgid, et kui me nüüd enda eest ei seisa, siis ootab meid ees põrgu ja kannatused? Või istume kodus ja kirume telekat? Senikaua kuni veel selle kirumise eest vangi ei panda...
Ühiskond on lõhestunum kui kunagi varem. Me pole veel covidistki suhtluses taastunud kui meile visati sülle sõjad kultuuride üle. Lääne relvad võitlevad vene relvadega nisupõldudel ja Muhhamed kõrbes Jaocob'ga. Vana Euroopa pole veel suhtluses Teisest maailmasõjastki taastunud... Kui miljonid moslemid, kes Euroopasse kolinud, pole Iisreali loomisest taastunud. Ning paljud noored mehed pole taastunud nende koduriigis korraldatud sigadustest värskelt kogunenud moslemite poolt. Kas nüüd Iirimaa noortel meestel, riigis mis pole taastunud veel Põhja Iirimaa vargusest, on õigus võtta kurikad, et ajada välja vargad, vägistajad ja mõrvarid?
Kas me oleme valmis neist teemadest rääkima? Ma ei tea neile teemadele vastust, aga kas me vähemalt saaks neist rääkida, ilma kartmata, mida ühiskond küll arvab. Kas mitte demokraatia alus ei ole vaba sõna. Ilma vestluseta, ei saagi muud moodi kui vägivald.
'A riot is the language of the unheard,' Martin Luther King Jr.
Ma ei taha et me peaksime kohtlema ühiskonda kui kolmeaastast, kellele ei tohi veel öelda et jõuluvana ei ole päris. Me oleme täiskasvanud ja me peame suhtlema, et välja selgitada tõdesid. Vastuoluliste teemade varjamine või dogmade taha peitumine pole meile kunagi ajaloos head kaasa toonud. Kuid praegu juudist ei tohi halba rääkida, sest sind tembeldatakse antisemitistiks, Palestiinast sammuti mitte, sest muidu oled sa apartheidriigi toetaja. Pfizerist ei tohi arutada, sest sa oled antivakser ning transseksuaalsetest jõutõstjaid ei tohi mainida, sest sa oled seksist, homofoob ja nats pealekauba... Mis on saanud debattidest? Miks meedias loevad vaid pealkirjad? Miks kallutatud arvamusartiklite kommentaariumisest on saanud uute sõimusõnade generaatorid? Pole ime, et noorem generatsioon on liikunud podcastidele üle. Seal inimesed vähemalt saavad veel rääkida ilma molotovi kokteilideta. Senikaua veel, kuni vihakõne eest neid vangi ei panda...
Kuid sõda juba käib, ja seda ignoreerida ei tohiks. Aeg on Siddhartha Gautama sarnaselt välja astuda oma lossist ja vähemalt 'näha' seda verd ja vägivalda. Teadmatus ei ole õndsus ja ka rumal kannatab. Ainus tee välja on sisse.
Pecking is not a good order... Constantly hitting each other to win a better position in the hierarchy is a recipe for chaos controlled by tyrants.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar