Vaim tuli peale ja ma vaimustusin sellest.

Elada maailmas kus kõik on võimalik. Absoluutselt kõik! Kõlab ahvatlevalt. Kuid kas see maailm oleks selline kus kõik on tõene või kõik on väär? Sest kui miski on tõene, siis väära pole reaalsuses ju tegelikult olemas, valed asjad on lihtsalt võimatud, sest tõesed asjad ei luba neil juhtuda. Õun ei kuku kunagi maapinnast üles poole, sest gravitatsioon on tõene ja väära olukorda pole olemas. Kas siis kõikide võimaluste maal on nii gravitatsioon kui anti gravitatsioon ja ma lihtsalt oma suva järgi otsustan kuhu poole õun täna kukub. Ja senikaua kui mina või keegi teine vastupidist ei otsusta, siis see õun sedasi jääbki kukkuma. Või on kõikide võimaluste maa lihtsalt midagi sellist kus õun ei kuku üles ega alla, kus õun on ja õuna ei ole, õun liigub ja õun ei liigu, õun kukub üles ja õun kukub alla ja seega kõik on võrdselt võimalikud niiöelda kvantmehhaanilised superpositsioonid nagu Schrödingeri kassil. Keegi mult küsis, et kas ma tahaks elada sellises maailmas kus kõik on jumalad. Ma kujutan seda kuidagi sellisena ette. Ma täpselt ei tea kumb variant muidugi nüüd mu peas domineerivam on, sest ikkagi on meil veel leidmata definitsioon sellele, mis asi see jumal on. Seega on väga raske ka kujutada universumit kus selline tundmatu olevus peaks eksiteerima.

Üle mõtlemine on huvitav, vahel hakkab peast sellist gdšibrishit välja ajama. And then just lay back and see where the mind goes! Wild punctuating gibberish to entertain me. Tuleb vaid meeles pidada ja aru saada, mil tõsine mõttetegevus muutub mõtte tripiks. Võib olla on see vaid minul sedasi. 

Mu väikevend ei saanud aru, miks mulle meeldib ülikoolis käia. Miskipärast ei saa ta mu vaimustusest teadmiste vastu aru. Loodan, et ta ka kord mõistab, et teadmised tulevad kasuks ja teadlikuma pilguga maailma vaadates tundub see tohutult huvitavam ja veelgi müstilisem. Teadmised aitavad mõista, et me elame muinasjutumaailmas. Ega mullegi väga vist koolis ei meeldinud käia tema vanuselt.

Olge leidlikud

Pole ikka veel suutnud nutta ega tõsist kuvameelsust tunda, sest pole põhjust olnud. Vahel mõtlen, et kas ma üksi elan sellises muinasjutu maailmas ja ma elan üksi õnnelikult elu lõpuni. Hmm, kuid ei muinasjuttudes elati ikka kahekesi ja paljude lastega õnnelikult elu lõpuni. Ju siis kuskil on keegi ka minu muinasjutu jaoks. Või siis keegi torkab sõrmega mu seebimulli maailma katki.

No eks siis puhume uue!
Hops!

"A genius is a mentally ill person with an audience" - Tim Minchin

USA on kogu oma ajaloo jooksul koguaeg kellegagi sõjas olnud, kuid hämmastavalt vähesed ameeriklased teavad mis asi see sõda tegelikult on. Sest nende kodumaal ei toimu lahinguid. Nemad ei jää kodudest ilma. Nende tänavad pole pommiauke täis. Nende lastel pole nälg. Lapsed saavad koolis käia. Ja kui keegi lasi kaks torni õhku nende kodumaal, siis on see justkui koledaim asi mis kunagi juhtunud on. Ja nüüd riivab mu hinge sügavalt ameeriklaste toon, kui nad räägivad Põhja Korea ähvardustest. Tüüpilise ameeriklase suhtumine on 'come at me!' Nad justkui ootavad hetke mil neil on põhjust Korea pilbasteks tulistada. Me kõik elaksime palju paremini, kui me kulutaks ressursid rahu loomisele mitte sõjandusele. Kui me kulutaks sama palju aega kompromisside leidmisele kui ähvardamisele.

***

Kui mitu korda
on avamata jäänud uks,
et astuda välja
päris maailma,
et trehvata
päris inimesi,
et vaadata
päris silmadesse,
et kuulata
päris kõnet.

Sest võin üks kõik
kui kaua koputada
ja keegi ei vasta,
sest trepikojas keegi
ei ava korterist
- seest poolt -
koputajale ust.

Ja sellest mõttest saati
mul kombeks väljudes
on koputada ust
justkui ikka veel lootes
trehvata, vaadata, kuulata
üht kindlat päris inimest.




Ma tõesti ei tea kuidas keegi saab elada kogu oma elu linnas. Minu jaoks täiesti võimatu. Isegi tähistaevast pole öösiti näha korralikult. Meil hakkavad paljudel maa vanaemad ja vanaisad otsa saama. Ja paljudel polegi enam kuhugi minna maal. Maa on muutunud justkui elamiskõlbmatuks. Mina vaatan pigem linna poole, et see on elamiskõlbmatu. Üle kuu aja järjest linnas viibimine on vaimset tervist kahjustav.

Kui maailm üritab mind lollina hoida, siis tuleb see tal väga hästi välja. :-)

Hops!

Enne elektripirni lendasid surud lõputult Kuu poole

Hullult veider on, et me enamuse ajast me ei pane tähele kui veider tegelikult on.

Vahel tuleb natuke lõhkuda, et parandada.

Kui rituaal tundub kui rutiin, siis on midagi valesti.

Irooniliselt otsivad inimesed välist abi just raamatutest mille pealkirjas seisab eneseabi... Ärge lugege neid raamatuid vaid lihtsalt istuge maha, mõelge ja aidake iseennast.

***
Insight 

It's a bright night
tight mist my toes bites
a flickering light in the woods
caught my sight
fight  or flight?
now came dark night
only wind, no light
whispers of the deaths knight
hovered lite towards the camp site
fight or flight?
bite by bite it eats my sight
and even deeper goes the night
short lived will be my flight
deaths knight then rises shadow kite
fight or flight?
the grasp is tight
all I carry falls from great height
like some data wiped byte by byte
all this due I had no insight to either
fight or flight.


Hops!

Ma ei mäleta millal mul viimati igav oli

Mõtlesin just, et miks inglis keelses sõnas 'island' s-häälikut ei hääldata. Pähe turgatas stereotüüpne keskaja meremees triibulise särgiga, kes peale pikka aega avamerel on rõõmus taas maapinda nähes. Ta tõuse püsti oma vahiposti otsas ja karjub alla tekile väga stereotüüpse meremehe häälega: "Aye'! Land!" Laev võtab kursi maa poole ja kohale jõudes selgub, et tegu on vaid väikse saarega. Ma ei tea miks aga mulle meeldib see stseen mu peas.

Kui mina kord peaksin juhuse läbi miskipärast rikkaks saama, siis ma teeks kuskile Tartusse või mõnda väiksemasse linna ühe auditooriumi. Sellise ühe suure saali ainult istmete ja laudadega ümber tahvli ja kõnepuldi. Nagu üks ülikooli tüüpi auditoorium olema peaks. Ma palkaks koristaja ja uksehoidja või mingi valvuri, kes hoiaks asjadel silma peal. Iga päev toimuks seal vähemalt üks loeng. Vahva oleks kui isegi mitu. Sinna võivad kõik, kes soovi avaldavad oma loengut pidama minna, tuleb vaid registreerida. Muidugi niisama ei lase sinna inimesi ette töllerdama, ikka asjalik ja sisukas jutt peab olema ette valmistatud. Lisaks sellele, et kõik soovijad saavad seal oma mõtteid väljendada, telliksin ma sinna akadeemikuid, ülikooli lektoreid, teadlasi, kirjanike, kunstnike, sportlasi, üliõpilasi jne tarkadel teemadel loengut pidama. Nagu raadio ööülikool mingis mõttes, aga mitte tingimata öösel ja mitte ainult raadio vahendusel. Ma telliks sinna terveid kursusi matemaatikast, füüsikast, keemiast, majandusest, ajaloost, bioloogiast... millest iganes. Ja kõik see oleks kuulajatele tasuta. Lihtsalt ilmu kohale, ei mingit registreerimist, lihtsalt istu maha ja kuula tarka juttu, või räägi seda ise. Ma arvan, et see oleks keskealiste ja vanemate inimeste seas vägagi populaarne auditoorium. Sest inimestel on selles eas juba arusaam, et teadmised on kuradi kasulikud. Mitte et õppimine ja haridus on kasulik, vaid teadmised! Ja muidugi on paljudel ka midagi rahvale öelda, kuid interneti kommentaariumid pole just kõige parem koht selleks. Ma tõesti usun, et see oleks vägagi edukas koht ja paremate loengute ajal tuleb hilinejad isegi uksetaha jätta, sest auditoorium on lihtsalt paksult inimesi täis. Vot selline on minu unistus. Kõigepealt tuleb aga rikkaks saada, sest pole lootust, et omavalitsus, riik või mõni ärimees midagi sellist minu eest rahastama hakkaks.

Kindlasti olete kuulnud 'vaguni probleemist' või siis inglise keeles 'Trolley problem'. Aga kui mitte või ei mäleta siis ma kordan, et oletame et mööda raudteed kihutab alla mäge suur vagun kuid raudteel on lõksus kolm meest ja nad saaksid kõik surma kui vagun neist üle sõidaks. Kuid sul on käeulatuses kang millega pöörata rööpad kolmest mehest eemale teisele rajale kus on lõksus üks mees. Küsimus, kas sa tõmbaksid kangi? Enamik vastavad jah, sest sedasi päästad kolm elu ja ohvedad vaid ühe. Kuid kui küsimus püstitada sedasi, et vagun kihutab mäest alla ja all on lõksus kolm meest, aga sul ei ole võimalust raudtee suunda muuta. Kuid aga sa tead, et kui sa midagi saaksid vagunile ette lükata siis see kindlasti peatuks. Ning su kõrval seisab suur paks mees. Kas sa lükkaksid mehe vaguni ette? (sa ise ei saa vaguni ette hüpata, sest oletame et sa oled liiga kõhn ja vagun sõidaks ikka edasi). Sellele küsimusele pole enam aga nii lihtne vastata. Me peame tunnistama, et kuigi need olukorrad näivad väliselt identsed olevat, me ei taha siiski oma kätega kedagi raudteele lükata, kuigi kangi tõmmates kellegi tapmine ei tõstatanud meis nii suurt rahutust. Mind hämmastab see tohutult. Tõuseb küsimus, kas ka tehisintellekt näeks neis probleemides erinevust nagu meie näeme. Ja ehk olete kuulnud, et moodne sõda muutub aina rohkem ja rohkem nuppude vajutamiseks ja juhtpultidega mängimiseks. Mehitamata lennukid lendavad üle lähisida. Neid juhivad noored mehed, kes istuvad ekraani taga, puldid käes, mis on üsna identsed mõne mängukonsooli omadega, ja kõmmutavad "pahasid". Ei mingeid süümepiinu.

Hops!

Kui kõik hindavad vaikust ja rahu, siis mispärast te Tallinnasse kolite?

Ma jumaldan näost näkku vestlust, sest siis ma saan olla avatum. Mul on tunne, et mul pole midagi öelda, kui olen rahvaga koos. Ma pole seltskonnahing ja ei tahagi seda olla. Sest ma pole nagu juturaamat mida kõik inimesed alustavad algusest. Nii peatükk 1: ja nõnda edasi. Ei ma olen pigem nagu telefoniraamat. Mind lüüakse kord lahti siit, kord sealt. Vastavalt inimesele olen ka mina erinev inimene. Ma ei ütle et oleksin mitmepalgeline, ma lihtsalt suudan olla parem inimene siis, kui ma saan keskenduda ühele isiksusele korraga. Pinge on väiksem ja ma saan olla aus, olla tänulik, huvitatud ja huvitavam. Ma saan olla mina. Saan keskenduda ühele asjale korraga ja seda parandada. Mitu inimest korraga nõuab mult multitaskingut. Räägitakse ju, et mehed pole osavad mitme asja korraga tegemises, seega see peaks meeste seas üsna levinud nähtus olema. Seega ärge solvuge, et te mind kunagi Tartu tänavatel ei näe sõpradega baarist baari jooksmas. Mitte, et mul sõpru üldse ei oleks kellega vb minna, aga ma lihtsalt ei naudi seda. Kuigi jah mul on sõpru kuidagi vähemaks jäänud, sest ma pole enam kellegagi koguaeg ninapidi koos, kes mind veaks inimestega kokku. Ma olen arg ja ma harva kutsun kedagi külla või lähen kellelegi külla. Ja mulle tundub, et inimesed ei käi enam külas või piknikul või jalutamas. Kuigi ma nii väga tahaks just neid tegevusi teha. Olla ühe-kahe inimesega koos. Kuid ei, inimesed käivad klubides ja pubides ja kinos. Kohad kus on suur hunnik rahvast, ja kõik vaheldub koguaeg. Ma ei suuda seal keskenduda. Miinu jaoks on juba muutunud veidraks kedagi külla kutsuda, sest teised tunduvad eeldavat, et ma olen pealetükkiv või midagi sellist. kuid tegelikult tahan ka mina lõõgastuda lihtsalt inimeste seltsis, mitte olla koguaeg üksi, lihtsalt neid inimesi võiks olla parajalt vähe. Ja isegi kui ma üritan kellegagi ühendust võtta, keda ma tean, kes ei vaataks sellele kõõrdi, siis ei võta inimesed enam toru ja lõpuks passin ma ikka üksi kodus, eemaldatud "maailmast" sest mulle ei meeldi Facebook.

Fucking hell, vb ma peangi taas seda jama kannatama, et olla inimeste jaoks eksisteeriv lehekülg internetis. Sest kui Facebookis sinu ajajoont pole, või mis iganes asja mis seal praegu jookseb (kunagi oli sein), siis siis pole sul ka ajalugu, pole sind olemas, järelikult kui sind tänaval näen või kui sinu nimi tuleb ette su telefoniekraanil siis on see viirastus. Ma pööraks selle tuntud hüüdlasue - Kui sind pole Facebookis, pole sind olemas - hoopis vastupidiseks - Kui sa oled Facebookis, pole sind enam olemas. Nüüd oled sa selle Facebooki seina taga ja postitad neid postitusi, kes sa tahaksid olla ja mitte üritades seda olla. Kokkuvõttes on interneti massportaalides inimesed pähe joonistatud maskidega ja kui sa veel tunned inimest väljaspool suhtlusportaali, siis võiks neid kahte pidada eri inimesteks. Me kõik oleme näitlejad. Ma lihtsalt olen niivõrd halb selles, et ma üritan valida endale vaid ühe rolli, selle kõige keerulisema ja sellele pühenduda. Olla mina ise. Ja olla parem. Olla hea inimene.

Kõik, kel jäi Eddie nägemata, siis muljeteks, et kui sa pole just tõsine diehard fänn nagu mina, siis oli ülihea kui sa seda aga oled, siis oli lihtsalt suurepärane. Kõik kes on kursis tema loominguga said kätte ka korraliku nostalgia laksu. Btw ainult sellel show'l käinud isikud teavad, et Jumal elab Eestis ja ta on naine. Jäite kõik paljust ilma.

Freddy kinkis mulle sünnipäevaks mingi kilo komme ja mul on miskipäras komme kõik maiustused suht korraga ära süüa, siis on viimased paar päeva olnud mu voodi ümbrus paksult pabereid täis. Mul on nii paha olla. I'm the Unstoppable candy disposal.

Super perfundo on the early eve of your day!

My doldrums

Vince Pierce: They used to tank cod from Alaska all the way to China. They'd keep them in vats in the ship. By the time the codfish reached China, the flesh was mush and tasteless. So this guy came up with the idea that if you put these cods in these big vats, put some catfish in with them and the catfish will keep the cod agile. And there are those people who are catfish in life. And they keep you on your toes. They keep you guessing, they keep you thinking, they keep you fresh. And I thank god for the catfish because we would be droll, boring and dull if we didn't have somebody nipping at our fin.

Mul on nii palju mõtteid olnud, aga miskipärast ei kanna ma enam märkmiku kaasas. Peab selle vea kohe ära parandama.

***

Kui öösel pimedas
ma istun ja näen
kuis paistab päev
ja pilvede vahelt seal paar-kolm tähte
panevad Kuule ümber käed
Kas keegi küll veel seda näeb?

Ehk olen nüüd vaatamisväärsus,
et ma vaatamist väärikaks tegevuseks pean
ja maailmagi sedasi väärikaks sean
alustades enesest, sest tean,
et öösel paistab päev
ja vead polegi mingid vead

On see siis mul oluline teada
palju minagi neid võimalusi
teadmata veaga olen kogunud
et end siis neada
et keegi heaga on kuhugi Londonisse
või kes teab kuhu heale elule saanud.

Nüüd mitmes olekus korraga,
mitmes kohas, mitmest ainest joobuda
nii raske ühest loobuda
võtaks suveniiriks kellegi
kuid mida teha tooduga
Ehk ongi see muu öine päev, tahaks loota

Mul tuleb selle nädala reedel sünnipäev, kõik kes vaevuvad mu kajamit lugema on kutsutud mu maakodusse tähistama, sest mul on aastake vähem mu surmani ja ma usun, et see vajab tähele panu.

Super perfundo on the early eve of your day.

Peace without victory or victory without peace

Kujuta ette, et sa oled afkaani põllumees ja põllul eriti sittagi ei kasva, aga siis tuleb su juurde rikas mees ja ütleb et maksab sulle tohutu papi kui sa hakkad vilja asemel mooni kasvatama ja selle raha eest saad sa osta kordades rohkem vilja kui su põld üldse kannataks. Sa oled nõus, et mitte lasta oma suurel perel nälgida. Siis mingi hetk tuleb püssidega USA konvoi ja künnab su põllu üles ja pistab saagile tule otsa ja läheb minema. Sa lähed rikka mehe jutule, kes sulle saagi eest pidi maksma ja ta ütleb, et kui saaki pole raha ei saa, loogiline eksole. Aga lisab et taliban võib anda talle võimaluse kättemaksuks neile USA sõduritele kes jätsid ta pere nälga. Ja me imestame miks "terroristid" otsa ei saa, me ise toodame neid juurde. Nad on vabadusvõitlejad. Ma ei kiida muidugi relva haaramist heaks, aga ma saan aru miks paljud seda teevad.

Riigikide valitsused, eriti suurriikide omad, oskavad lahendada probleeme üsna ühekülgselt - sõjaga. Sõda kanepile, sõida nikotiinile, sõda alkoholile, sõda vaalade kaitseks, sõda võrdsuse eest, sõda rahu tagamiseks ja kõik see muu jama. Vägivaldne lähenemine ei ole probleeme lahendanud. Näiteks sõda narko vastu on olnud täielik läbikukkumine. Kui me ei suuda kõrge valvega vanglaidki narkost puhtana hoida, miks me eeldame et see meil vabas maailmas õnnestub?

Vaadake dokumentaalfilme. Üllatavalt vähe teavad inimesed seda, mis nende pisikeses ümbruseski toimub. Vaata loodusaateid, kajastusi inuittide elust või keskaegse India ajalugu, vahet pole mis sind just rohkem huvitab aga vaata reaalset maailma ka vahepeal. Maailma ring tuuakse su taskus olevasse nutikasse masinasse kõik kokku. Sa kannad maailma tarkusi endaga kaasas, kasuta neid, või vähemasti uuri natukenegi. Ma ei mõtle et sa vaataks reality show'sid, sest need ei kajasta elu, need on võltsid olukorrad ja on mõeldud vaid odavaks meelelahutuseks. Vähem meelelahutust, muidu lahtub meel täitsa ära, vaja meelt trimmida veidi!

Peldikukunst! Tuli idee, et võiks mingis kaubanduskeskuses dekoreerida avalikud peldikud veidi ümber mõneks päevaks. Esimene idee oleks selline metsapeatus, Kus iga kabiin on põõsas ja pissuaar on puutüvi ja kraanikausid allikad. Tooks sisse kõlarid mis lasevad metsalindude hääli. Paneks nurkadesse väikeseid puid ja oksi. Tõsine plaan millalgi see isegi ära teostada. Tartu kaubamaja oleks päris hea variant, seal peldikute ees on kogu aeg kunsti olnud, miks mitte viia kunst ka peldikusse.

Rääkides lindudest ja metsast, siis käisin eelmisel nädalavahetusel metsas. Jälgisin kuidas linnud raskel ajal territooriumi ja paremate puude pärast võitlesid.Talv on üsna mõnus aeg selliste lindude uurimiseks, sest neid on ilusti näha raagus puude vahelt ja neid on hõredalt seega pole vaja tervest hordist siristavatest lindudest eristada isendeid. Üldse talv on hea vaikne aeg väljas olemiseks.

Keegi on võtnud vaevaks see sildike ühelt Tartu bussilt lahti kruvida ja teisipidi potsatada...
Superperfundo on the early eve of your day

You are a bad parent ...apparently

Ma just avastasin et ma vist pean end muutma muuseumi esemeks, kui ma tahan muutuda selleks, kes ma tahan olla. Minust saaks kunst, mida mõni ehk imetleb ja paljud põlastavad, teistel ükskõik, sest nad lihtsalt ei saa ühendust või ei mõista, miks ma sedasi olen. Kui ma muutun kohe selleks inimeseks kes ma tahan olla, siis ma ei oleks enam see inimene kelle elu te võite arvata end tundvat. Mind kui sellist ei oleks enam, oleks niiöelda Mihkel v.2.0.0 (iseasi kas see versioon parem on kui eelmine 1.9.7 update.) Võib-olla selle pärast me kõik ei elagi oma unelmateelu, sest me lihtsalt kardame saada muuseumi eksponaadiks. Meile ei meeldi kui meile viltu vaadatakse. Me kõik tahame olla konveieri pealt tulnud inimtoorikud. Kuid keegi tegelikult ju ei taha seda, aga keegi ei julge ka teistmoodi olla.  Võtame näiteks juba riietumisstiili. Me vaatame jaapani tänavakultuuri kui muuseumi eset. Käiakse ringi "kostüümides", alter egodes ja paljud mis algasid alter egona on muutunud päris egodeks kui nad on sobitunud selle keskonnaga. Noored tegelevad spordi, arvutite ja kõige muu kõrvalt veel mangadega. Nad loevad neid tihedalt ja joonistavad isegi. Sealsed tegelaskujud on loonud oma maailma. See riietustiil pole pelgalt asi nagu prügikotis rahva seas ringi käimine, mida veidratel moeetendustel näidatakse vaid see on reaalsus mida inimesed poest endale ka ostaksid ja tänavale minnes kannaksid. Eesti pole selliseks kultuuriks veel valmis ma kardan. Seega ma ilmselt ei tee veel endale update...

Steampunk on veider maailm. Nende tänapäevale vastav ajastu näeks ehk välja midagi sellist. Kujuta ette et meie ajalugu läks veidi teisiti. Ja teadus ja tööstus ei saanud üle täpse mehhaanilise kella süsteemist ja olid sellest lõputult vaimustuses ja kogu teadus arenes sealseid mehhaanilisi susteeme edasi arendades. Ja auruvedurite taga seisid  suured hammasrataste ja torude ja muude tehnoloogiate süsteemid. Kogu energia tootmine selle tulemusena oli mehhaaniliselt muudetud efektiivsemaks. Seega masinad vajasid vähem kütust ja seega said ka mõõtmetelt olla väiksemad. Meil ei oleks taskutes elektrilist kalkulaatorit vaid mehhaaniline kalkulaator väikse patareiga. Nende süsteemide mehhaaniline keerukus ajaks teil pea sama sassi kui praeguste elektronarvutite elektromehhaaniline keerukus, sest vaevu te arugi saate, kuidas need hammasrattad su käekellas ikkagi ringi käivad. Ilmselt steampunk maailmas ei oleks arvuteid ja kõik tehnoloogia näeks üsna metalne välja, sest mettallist saab valmistada kõige kvaliteetsemalt mehhaanilise süsteeme. Nende kunst oleks hästi detailne - mitte nagu meil juhtus olema minimalism ja kõik on voolav ja sujuv. Neil on suur keerukus ja süsteemsus tihti matemaatiline ja sacred symmetry on võib olla pühakohal. Mulle meeldivad terved väljamõeldud maailmad, mis töötavad. Tegelen isegi ühe komplektmaailma loomisega aktiivselt. Ehk millalgi saate lugeda seiklusi sellelt maalt.

Kristlased kummardavad risti ja ikoone, aga kas mitte üks kümnest käsust seda just ei keelanud? Kas Mooses just ei saanud eriti pahaseks kui ta rahvas kummardas mingit kujukest...
Tekst eestikeelsetest Piiblitest
2Ms 20:4-5 ja 5Ms 5:8-9
"4 Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!
5 Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad,"
Ja nii palju ilusat kunsti on neil teemadel... Siin on kohe näha, et moslemid võtavad oma usku palju tõsisemalt.

Mul on kaks piletit "Force Majeure"'le. Pole veel varem nii elevil olnud mingi ürituse pärast.
Superperfundo on the early eve of your day!

Fuck me til i'm silly putty

Ma ei mediteeri jumala jaoks, ega maailma jaoks, vaid ikka iseenda parandamiseks. Ma rahunen maha ja ma näen tänu sellele maailma rahulikumana. Ma ei palveta kellegi poole. Ma ei lausu mingeid võlusõnu. Ei püüa enda teada kosmosest mingisugust maagilist väge. Ma lihtsalt jälgin mida ma teen, mida ma mõtlen. Ma ei lase negatiivsetel mõtetel end piinata. Ma ei väldi neid, vaid teadvustan end neist ja lasen need endast mööda ilma, et nad mind haavaks. Ma usun, et võiks teada, kes sa oled, mida sa mõtled ja kuidas käitud, et seda ei saaks keegi (kaasarvatud sa ise) sinu enda vastu kasutada. Niiöelda mõistuse firewall või viirusetõrje, mis on teadlikud kõigest sellest mis süsteemi võivad kahjustada. Ja nagu viirusetõrjetki tuleb uuendada tuleb uuendada oma mõistust.

Ükskõik kui õnnelik sa mingi hetk ka ei oleks, sa usud, et alati on võimalik, et elu oleks veel parem. Lähenedes õnnele, jookseb see meie eest ära. Ma pole veel kuulnud täiesti tõetruut väidet inimeselt, et tema oli mingi hetk nii õnnelik, et tema ei usu, et sellest enam õnnelikumaks pole võimalik saada. Õnne ahnitsejad oleme. Me mõõdame õnne justkui aritmeetilist suurust. Ma tugevalt kahtlen, et õnn aga on mingilgi moodusel üldse arvuliselt väljendatav või siis suuruselt võrreldav. Nagu iga mõte on uudne ja ainulaadne on seda ka iga tükike õnne 

The definition of "bad morality" by Venerable Guan Cheng - "A public system appling to the rational persons concerning behaviour that effects others as a lesson of evil or harm as its objective"

Minecrafi lehmad, lambad ja muud loomad on hermafrodiidid. Kuid väga naiselikud. Seal pole pulle või jääri. Lihtsalt selline vahemärkus...

Minu järjekorranumber on 220, kes küll oleks 284? (kes mõistab see teab kuupäeva vaadates ka miks)
Super perfundo on the early eve of your day.

Öökapiloengud

Kirjutasin välja mõned ideed, mis mulle ühest Manly Hall'i loengust meeldisid. Kuna ma kirjutasin need välja vaid oma kuulmise järgi võib neis olla väikseid vigu. Lisan selle postituse lõppu ka selle loengu, kui kellelgi peaks huvi ja viitsimist olema neil ja muudelgi teemadel rohkem mõtiskleda. Kõik tsitaadid kuuluvad muidugi Manly P. Hall'le.

"An individual lives in a world that he interprets very largely on his own internal pressure. As world is mystery, as other people are mystery so we are ever-imposing an interpretation upon them"

"If we have decided that they [other people] are bad, we proceed to dislike them. If we decide that they are good we proceed to like them. This intern may lead to a series of decimates. We may discover that people we did not like were really admirable persons. Where as our selection of the persons we do like may be so weakened by our own psychology that we select the worst of all people and are very soon injured or disillusioned by their actions. Having then disillusioned, we then turn upon these other persons completely oblivious to the fact that we have empowered them to do this to us. We are the ones that have invested these other persons with virtues which perhaps they never claimed, or with temperaments which they never possessed or never imagined that they possessed. But if these expectations OF OUR OWN do not work out, then they are to blame. We are miserable"

"And the most terrible disaster of all is that our expectancy is wrong. This strikes us at the root because it assailed our own egoism. The idea that we could be wrong is so apparent to us that we will use every device possible to relieve our selves of this morbid possibility"

"You cant win against a good solid negative determination to be miserable"

"... And one of these days he [good old Joe] might meet up with a kindly lady who will try to strengthen all his weak points and weaken all his strong points in order to make something really worth while out of poor old Joe"

"Because every person is defensive in his belief that whatever he believes is so. And while he may be forced to admit that his judgement isn't the best, it's hard to get him to admit that a painful experience was not painful."

"There is nothing more terrible, tragic or incredible in life then group of good people trying to live together. Because there are so many unpleasant and uncomfortable ways of being good."

"Some people feel that they can not afford to have small interests in a big world. We have to because we are all small people and we are going to have small interests as long as we are here [...] and you would be surprised how a small interest can cure a big misery."




Super perfundo on the early eve of your day.