Ma jumaldan näost näkku vestlust, sest siis ma saan olla avatum. Mul on tunne, et mul pole midagi öelda, kui olen rahvaga koos. Ma pole seltskonnahing ja ei tahagi seda olla. Sest ma pole nagu juturaamat mida kõik inimesed alustavad algusest. Nii peatükk 1: ja nõnda edasi. Ei ma olen pigem nagu telefoniraamat. Mind lüüakse kord lahti siit, kord sealt. Vastavalt inimesele olen ka mina erinev inimene. Ma ei ütle et oleksin mitmepalgeline, ma lihtsalt suudan olla parem inimene siis, kui ma saan keskenduda ühele isiksusele korraga. Pinge on väiksem ja ma saan olla aus, olla tänulik, huvitatud ja huvitavam. Ma saan olla mina. Saan keskenduda ühele asjale korraga ja seda parandada. Mitu inimest korraga nõuab mult multitaskingut. Räägitakse ju, et mehed pole osavad mitme asja korraga tegemises, seega see peaks meeste seas üsna levinud nähtus olema. Seega ärge solvuge, et te mind kunagi Tartu tänavatel ei näe sõpradega baarist baari jooksmas. Mitte, et mul sõpru üldse ei oleks kellega vb minna, aga ma lihtsalt ei naudi seda. Kuigi jah mul on sõpru kuidagi vähemaks jäänud, sest ma pole enam kellegagi koguaeg ninapidi koos, kes mind veaks inimestega kokku. Ma olen arg ja ma harva kutsun kedagi külla või lähen kellelegi külla. Ja mulle tundub, et inimesed ei käi enam külas või piknikul või jalutamas. Kuigi ma nii väga tahaks just neid tegevusi teha. Olla ühe-kahe inimesega koos. Kuid ei, inimesed käivad klubides ja pubides ja kinos. Kohad kus on suur hunnik rahvast, ja kõik vaheldub koguaeg. Ma ei suuda seal keskenduda. Miinu jaoks on juba muutunud veidraks kedagi külla kutsuda, sest teised tunduvad eeldavat, et ma olen pealetükkiv või midagi sellist. kuid tegelikult tahan ka mina lõõgastuda lihtsalt inimeste seltsis, mitte olla koguaeg üksi, lihtsalt neid inimesi võiks olla parajalt vähe. Ja isegi kui ma üritan kellegagi ühendust võtta, keda ma tean, kes ei vaataks sellele kõõrdi, siis ei võta inimesed enam toru ja lõpuks passin ma ikka üksi kodus, eemaldatud "maailmast" sest mulle ei meeldi Facebook.
Fucking hell, vb ma peangi taas seda jama kannatama, et olla inimeste jaoks eksisteeriv lehekülg internetis. Sest kui Facebookis sinu ajajoont pole, või mis iganes asja mis seal praegu jookseb (kunagi oli sein), siis siis pole sul ka ajalugu, pole sind olemas, järelikult kui sind tänaval näen või kui sinu nimi tuleb ette su telefoniekraanil siis on see viirastus. Ma pööraks selle tuntud hüüdlasue - Kui sind pole Facebookis, pole sind olemas - hoopis vastupidiseks - Kui sa oled Facebookis, pole sind enam olemas. Nüüd oled sa selle Facebooki seina taga ja postitad neid postitusi, kes sa tahaksid olla ja mitte üritades seda olla. Kokkuvõttes on interneti massportaalides inimesed pähe joonistatud maskidega ja kui sa veel tunned inimest väljaspool suhtlusportaali, siis võiks neid kahte pidada eri inimesteks. Me kõik oleme näitlejad. Ma lihtsalt olen niivõrd halb selles, et ma üritan valida endale vaid ühe rolli, selle kõige keerulisema ja sellele pühenduda. Olla mina ise. Ja olla parem. Olla hea inimene.
Kõik, kel jäi Eddie nägemata, siis muljeteks, et kui sa pole just tõsine diehard fänn nagu mina, siis oli ülihea kui sa seda aga oled, siis oli lihtsalt suurepärane. Kõik kes on kursis tema loominguga said kätte ka korraliku nostalgia laksu. Btw ainult sellel show'l käinud isikud teavad, et Jumal elab Eestis ja ta on naine. Jäite kõik paljust ilma.
Freddy kinkis mulle sünnipäevaks mingi kilo komme ja mul on miskipäras komme kõik maiustused suht korraga ära süüa, siis on viimased paar päeva olnud mu voodi ümbrus paksult pabereid täis. Mul on nii paha olla. I'm the Unstoppable candy disposal.
Super perfundo on the early eve of your day!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar