Ma ei mäleta millal mul viimati igav oli

Mõtlesin just, et miks inglis keelses sõnas 'island' s-häälikut ei hääldata. Pähe turgatas stereotüüpne keskaja meremees triibulise särgiga, kes peale pikka aega avamerel on rõõmus taas maapinda nähes. Ta tõuse püsti oma vahiposti otsas ja karjub alla tekile väga stereotüüpse meremehe häälega: "Aye'! Land!" Laev võtab kursi maa poole ja kohale jõudes selgub, et tegu on vaid väikse saarega. Ma ei tea miks aga mulle meeldib see stseen mu peas.

Kui mina kord peaksin juhuse läbi miskipärast rikkaks saama, siis ma teeks kuskile Tartusse või mõnda väiksemasse linna ühe auditooriumi. Sellise ühe suure saali ainult istmete ja laudadega ümber tahvli ja kõnepuldi. Nagu üks ülikooli tüüpi auditoorium olema peaks. Ma palkaks koristaja ja uksehoidja või mingi valvuri, kes hoiaks asjadel silma peal. Iga päev toimuks seal vähemalt üks loeng. Vahva oleks kui isegi mitu. Sinna võivad kõik, kes soovi avaldavad oma loengut pidama minna, tuleb vaid registreerida. Muidugi niisama ei lase sinna inimesi ette töllerdama, ikka asjalik ja sisukas jutt peab olema ette valmistatud. Lisaks sellele, et kõik soovijad saavad seal oma mõtteid väljendada, telliksin ma sinna akadeemikuid, ülikooli lektoreid, teadlasi, kirjanike, kunstnike, sportlasi, üliõpilasi jne tarkadel teemadel loengut pidama. Nagu raadio ööülikool mingis mõttes, aga mitte tingimata öösel ja mitte ainult raadio vahendusel. Ma telliks sinna terveid kursusi matemaatikast, füüsikast, keemiast, majandusest, ajaloost, bioloogiast... millest iganes. Ja kõik see oleks kuulajatele tasuta. Lihtsalt ilmu kohale, ei mingit registreerimist, lihtsalt istu maha ja kuula tarka juttu, või räägi seda ise. Ma arvan, et see oleks keskealiste ja vanemate inimeste seas vägagi populaarne auditoorium. Sest inimestel on selles eas juba arusaam, et teadmised on kuradi kasulikud. Mitte et õppimine ja haridus on kasulik, vaid teadmised! Ja muidugi on paljudel ka midagi rahvale öelda, kuid interneti kommentaariumid pole just kõige parem koht selleks. Ma tõesti usun, et see oleks vägagi edukas koht ja paremate loengute ajal tuleb hilinejad isegi uksetaha jätta, sest auditoorium on lihtsalt paksult inimesi täis. Vot selline on minu unistus. Kõigepealt tuleb aga rikkaks saada, sest pole lootust, et omavalitsus, riik või mõni ärimees midagi sellist minu eest rahastama hakkaks.

Kindlasti olete kuulnud 'vaguni probleemist' või siis inglise keeles 'Trolley problem'. Aga kui mitte või ei mäleta siis ma kordan, et oletame et mööda raudteed kihutab alla mäge suur vagun kuid raudteel on lõksus kolm meest ja nad saaksid kõik surma kui vagun neist üle sõidaks. Kuid sul on käeulatuses kang millega pöörata rööpad kolmest mehest eemale teisele rajale kus on lõksus üks mees. Küsimus, kas sa tõmbaksid kangi? Enamik vastavad jah, sest sedasi päästad kolm elu ja ohvedad vaid ühe. Kuid kui küsimus püstitada sedasi, et vagun kihutab mäest alla ja all on lõksus kolm meest, aga sul ei ole võimalust raudtee suunda muuta. Kuid aga sa tead, et kui sa midagi saaksid vagunile ette lükata siis see kindlasti peatuks. Ning su kõrval seisab suur paks mees. Kas sa lükkaksid mehe vaguni ette? (sa ise ei saa vaguni ette hüpata, sest oletame et sa oled liiga kõhn ja vagun sõidaks ikka edasi). Sellele küsimusele pole enam aga nii lihtne vastata. Me peame tunnistama, et kuigi need olukorrad näivad väliselt identsed olevat, me ei taha siiski oma kätega kedagi raudteele lükata, kuigi kangi tõmmates kellegi tapmine ei tõstatanud meis nii suurt rahutust. Mind hämmastab see tohutult. Tõuseb küsimus, kas ka tehisintellekt näeks neis probleemides erinevust nagu meie näeme. Ja ehk olete kuulnud, et moodne sõda muutub aina rohkem ja rohkem nuppude vajutamiseks ja juhtpultidega mängimiseks. Mehitamata lennukid lendavad üle lähisida. Neid juhivad noored mehed, kes istuvad ekraani taga, puldid käes, mis on üsna identsed mõne mängukonsooli omadega, ja kõmmutavad "pahasid". Ei mingeid süümepiinu.

Hops!