neljapäev, 17. juuni 2010

Psyonically bionically forget how you feel

Oeh! Ööd on huvitavad. Jõin end täis ja rääkisin onuga öö otsa juttu. Minu onu on lahedam kui sinu oma! Kohe kindlasti! Ma arvan vähemalt. Tahaks kaa nii geniaalne olla. Me rääkisime muusikast ja kunstist ja ta rääkis, et ega kunst on nagu sittuminegi, mida rohkem punnitad seda suurema junni saad. Ega punnitades pole muud oodatagi kui junni. Ja süües kasvab junn. Veel rääkisime me igasugustest huvitavatest asjadest. Näiteks ta näitas mulle kolmemõõtmelises visuaalselt päris kahemõõtmelist asja. See oli veidi sürr, aga samas loogiline ja matemaatiliselt tõestatud, et sa saad kolmemõõtmelise asja teha kahemõõtmeliseks. Kuidagi läks jutt energiaga äritsemise peale ja siis tegi ta vahele sellise ääremärkuse (ta teeb neid tihti): "Noh, et ma nagu tegelen põhimõtteliselt mööbliga ja põhimõtteliselt nagu energiaga... Ma teen elektritoole" Ma pidin end pooleks naerma. Minu onu on lahe!

Ma sõin eile pipraid. Need ei tundunud siis üldse piprased väga. Aga teadke et järgmine päev tunned sa pipramaiku päris vängelt ja mitte suus ja söögilaua taga vaid kusagil madalamal ja valust oiates sitapotikohal kükitades.

Mu ema ostis endale pudelikesi õliga ja ühele neist on kirjutatud täpselt selline silt:
KUNINGA-
KEPI
ÕLI
Kusjuures see sidekriips on veel eriti pisike ja peaaegu märkamatu.

Ma kirjutasin vahepeal ühe luuletuse, aga ma teen sellest veel mõned versioonid, sest sellega on mul seekord ka midagi öelda. See pole selline tavaline luuletus mida ma enamasti kirjutan. See on selline luuletus mida ma ise ei salli, aga mul on seda vaja kirjutada. Varsti kirjutan lõppvarjandi siia.

Senikaua,
Hops!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar