Olla Kalla

Tänasida luuletusi ära viska homse varna...


***
Ma istutasin puu
kui olin alles pisike
ka puu oli pisike
veel pisem kui mina.
Ma kastsin ja hoolitsesin,
väetasin ja rohisin...
ja unustasin.
Unustasin puu, sest
nagu pisikestel poistel ikka
on muudki targemat teha.

Nüüd on siin võsa
ja meenus mulle mu puu,
kuid ma ei leia teda,
sest olen jätnud rohimata.

***
Ilusad sõnad,
need kõlad
on ilusad.

Kerge lausuda
vahel ausus ka
puudub neis.

Kuid miks siis üldse
nii mitmekülgselt
valetame?

Sest need sõnad,
need kõlad
on ilusad.

***
Müürsepp laob kive
teinetesie peale
vahele jagab mörti.
Nii valmib sein.

***
Kas ma olen paha,
kui ma ei taha raha,
ei taha olla vaga
ja mida kõike veel ei taha?

Kas see riivab mu aud,
et kasinam on minu söögilaud
ja kui mind tabamas on taud
sulgen oma silmalaud?

Olen ma tõesti kuri
kui tapsin naabri Muri,
sest tema tõttu linnukesi suri?
Peaks nüüd kurbust kandma minu turi?

Sul, kel laual piduroog hõrk,
kas sa pole mitte nõrk,
et oled minu suhtes tõrk,
kui julgen käia ringi kätes võrk?

Ausse jääb vaid tugev,
see kelle tegu on lugev
ja hingevarjudesse pugev.
See inimene        on  tugev.

Miks peaksin ma alla andma,
kui ma suudan veel kanda
kasvõi kolm laeva siia randa?
Ei nii maksmata jää minu andam.

Ei ma vaja teie lunastust
hoopis teie vajate puhastust
kui te niivõrd kohatult
röövite eneseuhkust mult.




Täna rohkem ei jõua. Olen üdini pühaviha täis!
Hejdo!