Ma olen kurb. Ma olen pettunud. Ma lihtsalt miskipärast just seekord ja selles olukorras ei suuda tööle panna oma empaatiavõimet. Täielik null. Ma peaksin olema ehk rohkem inimene? That's a human complaint! Aga ehk siiski? ...Kurat!
"Voilà! In view, a humble vaudevillian veteran, cast vicariously as both victim and villain by the vicissitudes of fate. This visage, no mere veneer of vanity, is a vestige of the vox populi, now vacant, vanished. However, this valorous visitation of a bygone vexation stands vivified, and has vowed to vanquish these venal and virulent vermin vanguarding vice and vouchsafing the violently vicious and voracious violation of volition! The only verdict is vengeance; a vendetta held as a votive, not in vain, for the value and veracity of such shall one day vindicate the vigilant and the virtuous. Verily, this vichyssoise of verbiage veers most verbose, so let me simply add that it's my very good honour to meet you and you may call me V." Jah, ma olen endale veel ühe kangelase saanud. Mind köidavad tapjad, mõrvarid, koletisetuslikult stiilsed ja viisakad mõrtsukad. Nad teevad mida oskavad kõige paremini, nimelt tappa, aga nad teevad seda elegantselt. Nad oleks justkui kuninglik puhastuskompanii. Sellist stiili, elegantsi ja viisakust pole ma kahjuks leidnud teistelt avaliku elu kangelastelt või antikangelastelt. Kahju muidugi. Eks need iidolid mu elus ole mulle nüüd hädaks kaelas.
Ma tahan olla kasvõi üks päev jälle 5 aastane!
Ma lõhkusin kogemata Ekke kidrakeele ära.
Keegi võiks mind susata iga 5 minuti tagant näpuga ribide vahele. Siis oleks kõik hästi.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar