Neile kellele meeldivad LUSIKAD
Käisin rabas bioloogia praktikal. Rabas on lahe! Aga ärge minge sinna kui te tahate elusalt tagasi tulla. Toon näite: me püüdsime kala, aga see ei tulnud eriti hästi välja, sest õngekorki polnud emajõest eriti näha, sest sääski oli silmeesine nii täis. Neid lihtsalt oli nii palju! Alati oli su ümber tume pilv mis zumizes ja hammustas. Kõige valulikum oli hommikul näiteks peldikusse nr. 2 tegema minna.
Zeitgeist ja Zeitgeist: Addendum filmid. Hmmm.Kunagi ma olin sellest nii vaimustuses ja lausa mõtlesin aktivistiks hakata vms. Nüüd vaatan seda hetkel uuesti ja mõtlen, et no ma ei tea. Ehk nii ongi parem. Söön pigem siniseid tabletikesi kui viitsiksin punastega jännata. Ma ei salli sinist. (tegelikult pole mul sinise värvi vastu midagi, see on väga ilus värv. Üks mu lemmik värve, aga lihtsalt sinine on sattunud kuidagi kõige selle sisse. Kahju muidugi). Dilemma. Või noh trilemma või midagi sellist. Siiski soovitan vaadata.
Ma tunnen end vahel inimesena. Kohutav tunne! Ma tuletan endale alati meelde siis üht head lauset: "That's a human complaint!" Ma tahaks jõuda kuhugi kaugemale. Ehk 46&2 ? Võimatu. Siiski tahaks. Niiet ma üritan.
"I, I'm the on little me
Summer any day
You were never found
But tell me anyway
Want that instant salvation
What I want I want
You were never supposed to see"
Käisin Tataris peol. Seal oli seina peal paberid tõmmatud kuhu inimesed said kirjutada ja joonistada jne. Seal oli üks luuletus kaa, mis mulle imelikul kombel meeldis. Mulle üldiselt ei meeldi sellist laadi luuletused. Eriti just sotsiaalsed luuletused, aga see kuidagi nagu oli.
"Poes on müügil
vorstimaitseline toode,
juustumaitseline toode,
kondenspiima maitseline toode.
Järgmiseks tuleks
rahamaitseline palk,
kodumaitseline elamu,
naisemaitseline kaasa.
Siis tuleb suur õnn.
Elumaitseline eksistents."
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar