Kurat küll võttis alles aega, et mõista mis on juhtunud. Viimased päevad olen olnud õnnetu, kuid varjanud seda oma õnnelikkuse taha. Mul on tohutult põhjuseid olla õnnelik, palju rohkem kui põhjuseid olla õnnetu, ja ma olengi õnnelik. Aga siis järsku lähevad need põhjused mul kõik meelest. Ma olen olnud üdini õnnelik, aga mul on tunne, et see üdi kisti must välja. Ma tahan üdi tagasiiii!!!! Ma tahan, et mul oleks jälle soe inimestega rääkida, ma tahan, et ma ei tunneks end enam kinniselt kui olen vabalt, ma tahan, et keegi teine tahaks olla minuga õnnelik samade asjade pärast, ma tahan, et kellegil vahest tekiks idee, et võiks tulla ja teha mulle kalli, ma tahan, et keegi kord küsikski mult, et miks ma istun üksinda.
Ma kardan juba inimesi. Ma ei taha karta. Aga see on igatahes parem kui see mis mul aasta tagasi oli... Ma kartsin iseennast. Täna hakkasime kirjanduses Dostojevskit õppima. Lugesin ta kirja pandud mõtteid natuke. Mulle see idee meeldis. Eks ma ürita selle järgi ka käituda.
Olge head tehke mulle üdi operatsioon!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar