Aitäh Sulle Kristiina! Ma ei lähe kuskile ära enam, ma luban. Siin on ju liiga ilus :)
Ma luuletan jälle. Ma olen šokeeritud oma luulest kui seda loen, sest need pole ju ometi minu mõtted. Kohe üldse mitte. Niiet ka see viimane luuletus mis ma siia kirjutasin
on vaid suvaline mõttevälgatus ilma mingi tagamõtteta. Ju vist alateadvus. Aga ma pean rohkem luuletama jälle hakkama, sest mu oskused on täitsa kadunud.
Mu mõtted uitavad jäll, mis on hea. Mul on tekkinud emotsioon, mis isenenesest on hea kuidi emotsioon pole olnud just hea. Kuigi mis vahet seal on. Nüüd on juba tekkinud ka häid emotsioone. Kõik läheb hästi, just nii nagu peabki. Ma ei usu, midagi oleks niivõrd valesti et ma hakkama ei saaks. Varsti varsti arvan ma taas, et minust õnnelikumat inimest ei saa olemas olla, aga sinna läheb veel aega.
Senikaua kuulan Tool'i. Ja luuletan ja mediteerin kaa. Ning naeratan... vahest ka naeran. Selles ongi mu edu võti. Sain selle täna selgeks.
Found keys (Blame Kannukene)
... vaja vaid uks avada ja sisse astuda :)
Palju päikest teile olematutele inimmassidele, kes mu blogi loevad :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar