The problem is choice

Mis juhtus enne suurt pauku? Aga alustame küsimusest mis juhtus hetk tagasi? Milline oli meid ümbritsev maailm sel ajal? Aga hetk enne seda ja hetk enne seda... sedasi võiks justkui loogika kohaselt lõputult minna, kuid tegelikkuses mitte. Tegelikkuses 13.798 ± 0.037 miljardit aastat tagasi on maailma seisukord selline, et küsimus enne seda on totter. Sest küsimus "mis juhtus enne" nõuab aega. Aga seal pole enam aega. Sama rumal on küsimus, mis asub põhjapoolusest põhja suunas. Põhjapooluse punktis lõppeb ära põhjasuuna mõiste jääb alles vaid lõuna suund. Kuid lõuna suund jääb vaid maapalli dimensioonides, tegelikkuses on veel üks suund - kosmos! See tähendab, et kuigi meile harjumuspärased mõõtevahendid ja suunanäitajad enam loogilist tulemust ei anna, võib siiski olla mingeid muid suuruseid ja olekuid mille kohta võib vabalt esitada uusi küsimusi. Seega pole vastust küll küsimusele, mis juhtus hetk enne suurt pauku kuid see ei tähenda, et selles piirkonnas pole midagi uut avastada.

Tantsustiilide ajalugu: tants kui rituaal, tants kui teater, tants kui seltskond, tants kui kultuur, tants kui seks. Algul lõkke ümber karglevad Homo Sapiens'id, kes üritasid loodusjõududelt vihma paluda on arenenud tantsuklubide poolpaljasteks neidudeks, kes Twekides sobivat partnerit meelitavad. Nagu National Geographic dokumentaalfilm. Animal Planet näitab sarnaseid filme kuidas innaajal kõiksugused loomaliigid samamoodi oma meeldiva välimusega kehaosasid partneritele demonstreerivad. Inimene on maailmaga üks. Ära tule väitma, et inimhing kuidagi looduse rüpest välja on pääsenud.

Aristoteles ütles, et liikuvad objektid jäävad lõpuks seisma, sest nad väsivad ära. Tundub jaburana meie tänapäevases teadmistes Njuutoni seadustest. Kuid tegelikult kui kasutada sõna 'väsima' veidi väljaspool elusolendidte maailma, on asjal iva. Liikuvad asjad kokkupuutes muude asjadega teevad tööd ja tööd tehes ikka väsime ju ära. Tööd nii argipäevases kui füüsikalises mõttes. Sõna 'seisma' kasutada kui suurimat hetkel võimaliku entroopiat.

Hjops!

Keeruta!

Ma ei saa aru inimestest, kes ei taha osaleda argumenteeritud vaidlustes. Vaidlused viivad meid tõele lähemale. Kui keegi väidab midagi vastuolus sinu tõekspidamistele, siis peaksid sa olema valmis vähemalt mingil määral ennast õigustama. Kui sa seda ei suuda, siis võiks endalt küsida - ega ma eksinud pole. Me kõik eksime kogu aeg, pole vaja seda karta. Paljud tunduvad arvavat, et nad ei saa ju ometi eksida ja nad eksivad juba sedasi mõeldes. Kuid kui me astume ämbrisse, siis võiks sealt millalgi ka välja astuda, mitte kolistada mööda maailma ringi, kaks plekkpange kingadeks.

Keel areneb üsna kiiresti. Aina rohkem on meil vaja omadussõnu, sest igapäeva reklaamipostilt paistab meile ainult ülivõrdeid. Parim, kiireim, kõige tõhusam hüper- super- duper- giga- niggapesupulber. Mis tegelikult ei ütle sittagi pesupulbri omaduste kohta. Kuid ka teist sorti sõnad saavad muudetud. Sõna "sõber" pole enam sama mis ta oli mõned aastad tagasi. Facebook on selle tähedust muutnud tohutult. Sõbrad on see number seal profiili lehel. See on muutunud mõõdetavaks näitajaks sellest kui paljude erinevate inimeste nägu oled sa ehk korra lähemalt näinud. Endisaegse sõbra asemele on tulnud sõnapaar - parim sõber. Need on need sõbrad, kellega reaalselt sõprussuhet ka hoitakse. Facebook on veel ühe sigadusega hakkama saanud, nimelt sõna "meeldima". See pilt tupsukissellist meeldib Tipsy, La-La, Po ja veel 156'le tupsule. See sõna on kaotanud suuresti oma väärtust. Meeldimine on lihtsalt vahend näidata, et sa oled märganud tuttava postitust ja see ei aja sind oksele. Laigid ei tähenda suurt midagi. Ainult ebatavaliselt suure laigihulga korral võid eeldada, et inimesi tõesti kotib. Ka meeldimine on nüüd arvuline suurus. Ja nagu ikka selliste arvuliste näitajate puhul tekib tüüpe kes neid meeleheitel koguvad - laigilitsid.

Maailm on palju põnevam kui vaadata iga detaili justkui oleksid kunstigaleriis. Me kõnnime iga päev mööda imelistest skulptuuridest. Pilved on ühest linnast teise lendavad purskkaevud! Äike ja rahe on mehine tants selles veevoos. Varahommikune linnulaul on ooper. Me oleme maailmaga meie ümber nii ära harjunud, et me arvame et me oleme kõike juba näinud, kuigi me pole veel silmi korralikult avanudki.

Hjops!

23 enigma

Inimesed kes nägid esimest korda inimest kuu peal samme tegemas, ilmselt eeldasid siis et tänasel päeval, aastal 2013, ostavad lapselapsed pileti et sõita nädalavahetuseks Kuu vanaemale külla, et süüa vanu häid kuu-pannkooke, sest need on nii kerged ja õhulised.

Ameerikas on pesukarud (raccoon) suurlinnadesse kolinud. Nad valmistavad sealsetele elanikele tihti peavalu, sest nad kisuvad laiali ilusti mustadesse prügikottidesse visatud toidujäätmed ja muu prügi. Nad ei karda inimesi ja tungivad vahel isegi majadesse. Nad söövad kõike mis vähegi kätte satub. Väidetakse, et nad maailma kõige omnivoorsemad loomad üldse. Nad on väga vastupidavad. Kuid mul on idee. Miks peaks inimene ja pesukaru omavahel sõjajalale astuma kui meil oleks teineteisest ehk kasu. Kui palju tarbimata toitu me minema viskame? Mõni üksik küll saab endale lubada kompostihunnikut kuhu puhtad toidujäätmed visata kuid enamikul seda ka pole ja lisaks pole suur osa toidust ka puhas, see tähendab kas see on pakendiga segamini või muud moodi mitte sobilik komposteerimiseks. Kuid pesukarud on osavad ka segaprügi seest toitu välja sööma. Nad oma esikäppadega päris osavad ja neil on pikk koon mida saab asjade vahele pista. Miks me ei võeks välja mõelda prügi puhastus/sorteerimis süsteemi kus pesukarud on jäätmekäitlejad. Nemad saavad lihtsamalt kõhu täis, meie saame vähendada prügi hulka prügimägedel ja meie tagaaiad jäävad prügikottide laiali vedamisest priiks. Nüüd tuleb vaid see süsteem välja mõelda. Ma vist läksin ikka õiget asja õppima...

Tahaks kord näha, kuulda, katsuda, maitsta, tunda, tajuda, mõelda kellegi teise phaneron'i. Tahaks teada mis tunne on olla mitte värvipime. Mulle juba niigi värvid meeldivad, mis siis veel saaks. Aga äkki on asi veel veidram, äkki minu phaneron ja sinu oma pole üldse sarnased. Või tahaks teada näiteks koera phaneroni. Kuidas oleks tajuda kõiki neid lõhnu treenitud koera ninaga. Tahaks näha nagu lind taevalaotuse all peaaegu kogu oma ümbrust igas ilmakaares korraga. Igasuguseid asju tahaks. Ehk siis saaks natuke rohkem aimu, milline on päris maailm.

Ma avastasin just hiljuti, et eestlased pidasid rap battle turniire juba ammu enne seda kui me seda võiksime arvata. Kuulasin hiljuti regilaule ja avastasin, et need on oma sisult suht samad kui rap battle'l lausutud värsid. Kiidetakse end aga takka ja upitatakse üles, ning teised tehakse maha ja näidatakse nõrgemana. Siin üks näide vanast regilaulust, mis jutustab põhimõtteliselt sellest, kuidas juhtlaulja on ikka üks kõige parem riimipilduja maailmas ja et naised pole lauliku jaoks üks probleem 99'st:

Kui mina hakkan laulemaie
Laulemaie, luulemaie
Siis jääb küla kuulamaie
Valda see jääb vahtimaie
Kust see laps on laulud saanud
Sõnad viisid leemendanud
See käis Harjus õpimassa
Virus aga viisi mõtlemassa
Olgu terve seegi eite
Kes käis pulmis saamonessa
Kes käis sajas saastaassa
Viis mind lauli kudumaale
Kuulikuu ja vermandulle
Kui mina laulikuga vasta
Nüüd mina laulan linnukeeli
Pajatelen pardikeeli

Ööpäev algab ööga.

Hops!

Mõtleme paremaks

Ma pole kunagi varem näinud nii kummaliselt pikka järjekorda bensiinijaama õhk/vesi automaadi kõrval. Isegi Tartu linna tagaaia traktoristid olid oma niidukitega kohale sõitnud, et veidi õhku suruda oma lössis kummidesse. Ja sedasi ma seisin siis autode vahel oma saja aastase jalgrattaga pool tundi, jalas erinevat värvi sokid ja nende otsas varbavahe plätud.

Kui sa tunned end kui tilk ookeanis, siis võta teadmiseks, et kui ookeanis poleks tilkasid poleks ka ookeani.

***

Akutrell ja tsement
pool päeva maha magatud
Saksa varandus
saiapuru alla mattub
ei tuvid, varblased
suuda seda vabaks süüa
sellest ei tohi rääkida
ja sedasi pool maailma
kuulmata jääb

Suvi jõudis minuni hilinemisega. Alles nüüd olen suvise mõtlemiseni jõudnud, kus päiksepaistel saab ajudest korralikku mõttesuppi keeta.

Päikest teie kõrvadesse, muusikat teie silmadele.
Hops!

Mental wellness

Kirjutan vähe, sest mul pole märkmikut taskus koguaeg enam, sest see märkmik mis mul praegu on on liiga ilus, et seda ribadeks kulutada... Loll probleem.

Mis asjad me oleme? Kus kohas me oleme? Me koosneme kehast, mõtetest ja tegevustest. Keha asub kuskil ja teeb midagi. Vahetab molekule teiste kehadega, pidevalt end muutes end jäädes üsna sarnaseks sellega, mis ta enne oli. See viie aasta tagune hunnik molekule, mida ma nimetasin oma kehaks, on juba ammu kuskil mujal laiali. See on osaliselt veel minu sees, aga ka kahtlemata sinu sees ja su koera sees ja puude sees ja selle sea sees, kelle marineeritud keha sa lõkke kohal grillid. Seega keha on kahtlane asi. Mõtted määravad meie isiksuse. Mõtted on mälestused. Mõtted on ideed. Mõtted om moraalid. Mõtted on igal pool laiali. Ma võin meenutada kümne aasta taguseid mõtteid, kuid sel hetkel kui ma neid meenutan on nad ju praegused mõtted. Ma võin mõelda kellegi teise mõtete üle. Ma tõlgendan mõtteid. Ma moonutan mõtteid. Ma arendan mõtteid. Ma unustan mõtteid ja neid ei saa enam kusagilt kätte. See osa elust ongi siis igaveseks kadunud. Me jagame mõtteid. Me suhtleme ja me vaatame teineteist kui mõtetehunnikut. Aga minu mõtted pole need samad mis nad olid eile ja mu mõtted pole kohe kindlasti samad mis nad olid viis aastat tagasi. Kuid mõni inimene mäletab mind kui viie aasta tagust mõttehunnikut, kuid teda pole enam olemas, ta pole enam samas kehas ja ta ei tee samu tegevusi. Keha teeb tegevusi, sest mõtted seda tal käsivad. Ja saa nüüd selgust, mis asi ma siis olen, sest kui olen vastuseni jõudnud on 'mina' nagu kilpkonn Arhimedese eest ära jooksnud.

Ma vahel tahaksin olla jumalausklik, et mul oleks kedagi isiklikult tänada suurepärase neutraalse universumi eest...

Hops!

"Anyway... I think there are more idiots in the world than bright ones, but it's the good ones that make a difference." -Karl Pilkington

Kaotasin oma mitte teadmise teadmatuse taju.

Roses are red
Violets are red
Everything is red

I think I've twice been dead



Mõtted on väärtuslikud, jagage neid ja nende väärtus kordistub.

Sorrow and solitude
These are the precious things
Beyond our words
That are worth remembering




Olgem elavad.
Hops!

Only the dead have seen the end of war

Kui tahad sõtta minna, siis tuleb sul leida omale vaenlane. Üks inimene. Üks nägu nagu bin Laden või Hussein. Sest rahvas ei taha inimestega sõdida. Keegi ei taha rünnata Iraagi rahvast, see pole populaarne poliitiline otsus. Tuleb leida üksik must lammas kelle kaela kõik saab ajada. See ei peagi otseselt inimene olema. Sõda terrorismi vastu näiteks. Näeb ilus välja valimisplakatil, kuid lihtsalt ei vasta tõele.
 

Tegelikult on hämmastav, et kui mainida näiteks Hitleri nime, siis mõeldakse tast kui koletisest. Ma ei pea silmas seda, et ta oli halb inimene, mida ta kindlasti oli, aga just seda, et teda ei peetagi inimeseks. Ta on justkui tegelane õudusjutust kes ajab buldooseriga juute ahju. Aga ta oli inimene ja tal olid oma inimlikud hetked. Lisaks oli ta väga karismaatiline inimene. Ja seda on inimestel raske vastu võtta tihti, sest koletist on lihtne vihata. Koletisega saab võidelda, koletise vastu saab olla kangelane. Inimese vastu peab olema aga inimlik (kahtlen, kas see viimane sõna enam tähendab seda mida meile on õpetatud, et see tähendab) Mis minu jaoks teeb asja veel õudsemaks, sest ma olen ümbritsetud inimestega. Kellegi laubale pole kirjutatud 'Hitler mark II'. Taimetoitlasest kunstnik. Massmõrvarid kerkivad kohtadest kust seda kõige vähem oodata on.

Sõitsin linnaliini bussis ja vestlesin sõjaveteraniga, kes elas üle granaadi ja snaiperi. Ta keha oli täis arme mis granaadikildudest tekkisid. Lisaks oli ta saanud ka ajukahjustuse ja vahel oli üsna keeruline aru saada mida ta üritab mulle öelda, kuid üks sõnum oli selge ja seda kordas ta mulle mitu korda - ärge minge sõtta, sõda on kohutav. Püsige kodus ja tehke lapsi.

We don't necessarily discriminate. We simply exclude certain types of
people. - Lt. Col. Gerald Wellman

 

  

Tundsin vajadust jälle sellisel teemal postitada, kuigi mu enda elu on ilus ja lilleline.

Hops!

Käime käimlas

...Ja ma tegin nagu iga üks meist sellises olukorras oleks teinud - ma teipisin kartuleid oma sõrmede otsa ja läksin magama.
Hops!

Maybe that's what hell is, the entire rest of eternity spent in fucking Bruges.

I'm a little teapot bloody and cut. Here is my handle, here is my butt.

Huvitavaid katseid on ajaloo jooksul tehtud, kui moraalile ja eetikale veel suurt tähelepanu ei pööratud. Kuid ebaeetilistest asjadest on välja kujunenud maailmapäästjad. Põhimõtteliselt kogu meditsiini ajalugu on täis hauarüüstamisi, loomkatseid, inimkatseid, ebaõnnestunud operatsioone ja ravimite ootamatu kahjulikkuse avastamisi. Aga kui seda poleks tehtud poleks meil ka haiglates enam järjekordi, sest esiteks inimesi poleks nii palju kes seal saaksid seista ja teiseks, poleks haiglaid.

Katsetest rääkides, millalgi 20. sajandil tehti katseid kutsikatega, kus kolme gruppi koheldi erinevalt - esimese grupi eest hoolitseti hästi, neid kiideti ja poputati, teist gruppi kasvatati karmilt, igale teole vastati karistusega ja kolmandat gruppi koheldi juhuslikult, vahel hästi, vahel halvasti, vahel ignoreerides ja seda sõltumata kutsikate tegudest. Ja selgus et just see kolmas grupp oli kõige sõltuvam oma hooldajatest, need koerad armastasid katse läbiviijaid tohutult rohkem kui need koerad keda näiteks koguaeg poputati. Meenutab mulle veidi religiooni, kus kord jumal karistab kord andestab, kuid miks? Jumala teed on käänulised ja meie neid ei tea. Kuid jumal on hea. Sama tundub nende kutsikatega olevat. Just juhuslik kohtlemine tekitab kiindumust. Ja maailm on juhuslik ja ma olen maailma kiindunud.

Mõtted on mõtlemises kinni.
Hops!

Bardcore Hondage

Tinkerbell effect on huvitav. Ja see muutub aina huvitavamaks kui avastad kui paljudes asjades see rolli mängib. Tinkerbell'i efekt kirjeldab selliseid asju, mis on reaalsed ainult selle pärast, et me neisse usume. Sa saad poest asju osta raha eest ainult selle pärast, et me kõik usume, et sellel rahal on väärtus. Tegelikult see raha on lihtsalt tükk paberit või numbrid andmebaasis. Selle taga ei istu kuld või hõbe või muud väärtused. Väärtuslikuks teeb selle vaid see, et inimesed usuvad, et see on väärtuslik. Seadused käituvad selle efekti kohaselt. Autoriteedid on ainult siis autoriteedid kui keegi usub, et nad seda on. Seadused kehtivad vaid siis kui me usume et need kehtivad. Südametunnistus piinab vaid neid, kes usuvad, et neil see olemas on.

Muideks Fatamorgana nõidus on täiesti reaalne nähtus. Samamoodi ka The Flying Dutchman. Väga lähedalt seotud muideks. Ma ei imesta miks vanal ajal sellised lood välja mõeldi. Kuid kes neid purjus meremehi ikka usub. Enamik neist olid ülimalt ebausklikud ja nende lood olid alati koletisi ja muud säärast täis. Kalamehejutud. Tegelikult ma isegi oleks ehk tahtnud sel ajal elada, mil ainule seletus sellistele asjadele sai olla mütoloogiline. Nagu mustkunstitrikk ole enam niivõrd imeline kui sa tead kuidas see käib.

Hops!