Vabandust, aga ma ei maganud sisse, ma magasin välja.

Amfiteater pole surnud. Isegi nende teatrimajade ümar katuseta kuju on säilinud. Ma räägin Nascar rallist. Suur hunnik inimesi tuleb vaatama kuidas suurtel kiirustel mehed surmaga võitlevad ja sisimas kõik loodavad näha verd ja soolikaid. Surma saanud gladiaatorid kuulutatakse isegi USA's rahvuskangelasteks. Meelelahutus missugune.

Ma polnud sellele väga tähele panu pööranud varem, aga ma just taasavastasin, et ainsad kuulsused (ma mõtlen päris kuulsusi, mitte lihtsalt tuntud inimesi) on kas kõrged valitsejad või meelelahutajad. Tihtilugu käivad need käsikes. Väga harva leiab kedagi kuulsuste seast mõnelt muult alalt. Ja veider on see, et uudised kuulsustest pole tihti isegi nende proffessiooniga seotud vaid on nende eraelust, kes kellega käib ja kes sai parkimistrahvi.

Kusagilt kuulsin sellist inglise keelset lauset: "My dad is out fighting the war." Pani mind mõtlema veidi. See mees võitleb sõjaga. Ainuke asi, mida ta tahab on, et sõda lõppeks ja ta saaks tagasi oma tütre juurde. Ta võitleb sõja vastu. Kuid irooniliselt ta toodab seda. Tahaks loota, et kord saabub päev, mil ühelgi kultuuril ega riigil pole sõjaväge mida rünnata või millega rünnata.

Oi kuidas ma tahaks mõnele oma vanale postitusele vastu vaielda ja end paika panna.
Super perfundo on the early eve of your day.