Mina, nimetu

Kajamid on vaikseks jäänud. Vähesed käivad neid veel lugemas ja veel harvem käiakse neid täitmas. Kuigi mulle meeldib enamasti see seltskond, kes siia veel jäänud on, loodaksin näha veidi rohkem teie mõtteid. Mulle meeldib käia nagu mesilane teie postitustel ja korjata teie elutarkust. Te võib-olla mõtlete, et keegi ei loe, või kedagi tegelikult ei huvita, või miks üldse. Kuid mina vähemalt loen ja kuigi see mida ma loen pole minu elust pärit saab see osaks sellest hetkel mil ma seda loen. Ja ma olen tihti vaikides teile tänulik, ehk vahel annan isegi sõnadega märku. See on veel üks väheseid kohti, kus ma välismaailma jaoks üldse eksisteerin. Siin on peale minu veel keegi. See on aken minu mulli sisse ja sellest välja vaatamiseks. Mul on juba tunne, et see mull, milles ma elan, on lausa füüsiliseks muutunud. Lähenedes teistele tõrjun nad juba eemalt kaugemale.

Kui taevariigis on ülim rahu ja igavene rahu, siis miks on jumalale vaja sõduringleid? Ükski sõda pole loonud rahu osapoolte vahele. Vaid omavaheline suhtlus võib lepitada.

Üheks hetkeks mõtlesin ma ajaloost kui telesarjast mille vanu osasid võiks uuesti vaadata, et aru saada miks selle maailma lugu on jõudnud sellesse punkti kus ta praegu on. Kuid erinevalt telesarjast, mis näitab oma välja mõeldud maailma rahvale objektiivselt, on see tsivilisatsioon agar oma ajalugu kirja pannes väänama ja moonutama, kuni selles pole enam palju tõde järel. Oi kuidas ma tahaks teada mis tegelikult juhtus kuningate elus ja miks tegelikult kuningriikide vahelised tülid tekkisid. Nagu telesarjaski on vaja olla teadlik sellest, mis on varem juhtunud, et mõista mis praegu sünnib. Ja tahaksin teada teie elu lugusid, kuigi olen märganud, et ka neid valetatakse kokku, et näida õilsam, rikkam või elukogenum.

Mul on idee oma muinasjutu maailma jaoks. Ma vist lõpuks leidsin kuhu oma mängud ja unistused elama panna.
Super perfundo on the early eve of your day