Seitse pöialpoissi

Kui superbia on kõige vängem patt ja mina pean seda suurimaks vooruseks, siis peaks selle loogika kohaselt järgmine patt olema saltatio. Haha, äkki ma olengi deemon!

Jaaa, ja selle loogika kohaselt ongi kõik loogiline. Mind külastavad mu seitse venda. Piiravad ükshaaval. Kipub käest minema. Ja elu mõte ongi mõte. Jaaa. Muide kui kellelegi ütleb midagi nimi Sal Paradise siis ilmselt ütleb ka Dean Moriatry. Kui teie näete teda priiskava "for kicks" tüübina nagu teda on üritatud esitleda, siis mina leian temas kuidagi just ühte seda mõtet. No kicks. Ainult mõtted. Jaa, jaa, jaa...

Ma just avastasin, et selle loogika kohaselt on ka mõtlemine patt. Kõigi pattude keskpatt. Haha, I'll  burn in the 10'th layer of hell!

Ma olengi väike kaevur. Ärge pange mind tähele kui ma teie jalge alt läbi müdistan.

Meisterdada on vahva. Ideed ei tule korraga. Salvestage. Vaadake. Muutke. Siis alles meisterdage. Ja ärge enam muutke.

Praegu ma veel suudan karta. Veidi. Kipub nii olema, et ma ei karda enam midagi varsti. Olen ma siis tugev? Olen ma siis väärtuslik? Kas ma saavutan siis midagi? Jah ma ei karda saavutada enam. Hirm on veel, et äkki ma tõesti enam ei karda...

Kirjanikud valetavad, et rääkida tõtt, poliitikud valetavad, et seda varjata.

Kusagil heas filmis oli: "Töötajad töötavad, kirjanikud loevad raamatuid."

Nüüd on see aeg, kus ma kasutan piinlike peremomente ära, sest kõik on ju koos ja mina olen seal kus neid ei ole. Ja keegi ei tulegi mind otsima, sest see oleks ebaviisakas. Mina olen koos. Jaa. Olen. Koos.

Aga kas mälu ongi elu? Mäluaugud oleksid justkui su elust puuduvad hetked. Mälu on see mis hoiab meid elus? Mälu. Salvestamine. Info tuleb ja läheb ja see mis jääb ongi elu? Öeldakse et elu jookseb silme eest läbi. Aga kõik mis jookseb on ju vaid mälestused mida me oleme salvestanud. Muud justkui polekski olnud. Mida ei mäleta, pole olnud. Elu on elektri salvestis. Elekter meie ajus. Kas ka patareil on elu ja ta annab selle taskulambi pirnile? Kas taskulambi pirn mäletab kui kaua ta on põlenud, mida ta on valgustanud jne? Ilmselt mitte, sest tal pole seda kuhugi salvestada. Kas arvutil on elu? Arvutil on mälu. Lühimälu ja muidugi ka märkmed. Kõvaketas on raamatukogu mida sirvida kui meelest läheb. RAM on ajumälukeskus. Prose on töötav aju. Kas see tähendab, et arvuti ongi elusorganism? Kas elusorganismil on hing? Kas sina arvad, et sul on hing? Mis sind paneb nii arvama? Ja kui sa magad ja ei näe und, kas see pole justkui sama kui sa lülitad arvuti ööseks välja? Kas puud on elusad organismid? Kas nemad salvestavad? Ilmselt küll. Kuid mitte ajju või RAM'i vaid juurtesse, tüvve ja lehtedesse. See pole otsene elekter nagu sinus, minus ja arvutis. See on mingi muu energia. Mingi muu võnkumine. Päikese valguse võnkumine on vangistatud viljadesse. Ja kui me sööme õuna, kas me siis sööme justkui päikese elu? Tema hinge? Kas see õun polegi mälu? Püsiv mälu. Nagu kõvaketas või raamatukogu mida sirvida kui meelest läheb. Seemnetel on väike manual kaasas kuidas alustada uut infokogumist ja andmebaasi laiendamist. See on kaa mälu. Väike raamat, kuidas alustada raamatukogu. Mõni meist, inimestest, ei käigi raamatukogus. Tema kasutab ainult RAM'i. See pole eriti vaheldusrikas. See elu on ühekülgne. Info ei vahetu ja justkui organism olekski juba surnud. Jah. Vahel ma mõtlen nii.

Sõnamängud siiski. Ilmaütlev kääne ei võrdu omadussõnaga! Palun pidage see meeles.
Hops!