***
Koldes tuli põleb,
joon teed.
Väljas külm ja kõle,
jääs veed.
Vajalik on mantel
käiguks õue.
Vaja osta hantel,
pistaks põue.
Poeg muskleid treenib,
selleks hantel.
Laiaks kasvatab veenid.
Raskeks läheb mantel.
Lumi põlvini teel poodi,
tuul tuiskab
hanged meil siin loodi.
Sünoptik luiskas.
Linn polegi nii tühi
kui arvata võiks.
Kodanik poest poodi rühib
iga teine ja kõik.
Tüütu sagin ja möll
täidab õhku,
ostab kraami iga töll,
kas või põhku.
Viisakusest lahked nad
olla võivad
vaid sellel aastaaal.
Punavad rõivad.
Rühin läbi masside
sporditarbe osakonda,
kus läbisegi rasside
jaoks jõuluülikonda
müüvad päkapikud.
„Kus on hantlid?“
küsin imelikult.
Veidi jantlik
paistab päkapikk ülekasvand,
näitab näpuga
seal, kus lõppeb asfalt.
Ruttan kähku ma,
hantli haaran pihku,
pistan põue
ja kohe panen plehku.
Ruttan õue.
Polegi nii raske
ahne olla,
kui hõredat kaske
tihe jõulukuusk korvab.
Pääsen märkamatult mööda
turvameestest kõigist,
neil niigi palju tööd ja
lipsan läbi põigist.
Juba hiline on tund,
kuid tänav särab.
Ikka sajab lund
ja linna katab kära.
Värvilised tänavad
õhtus helendavad,
suletud on väravad,
vargaid peletavad.
Võltsid naeratused
võltsidel päkapikkudel,
suurest vaevatusest
seisavad kui tikkudel.
Masendavalt võltsid on
kõik need pingutused,
igaühe hõlstis on
varjul mõistatused.
Teel koju põikan läbi veel
õlleletist pikast,
et jõuluporterit ma teel
juua saaks veel pikalt.
Juba kaugel kodust veel
tervitab mind Muki,
ei pole seda tuju meel,
et pakuks talle kuklit.
Astun tuppa sooja ma
ja süütan koldes tule.
Piibel ütleb, looja maa
on abiks õnnetule.
Taas istun kolde ees
ja rüüpan tassist teed.
Varsti olen jõulumees,
sest poeg on siia poole teel.
Põuest hantli tõstan välja,
ümber keeran ajalehe.
Veidi teeb see mulle nalja,
et see must teebki jõulumehe.
Järsku tabas mind
arusaamatus,
et polnud kallis hind,
hantel polnud vaalaluust.
Miks varastasin ma
asja hingelt olulise,
mida lahkelt kinkida
ma tahtsin pojukesel?
Nüüd kadunud on võlu
ja lahkus pole see
ja otsa sai ka õlu,
et meelest juua see.
Kahjutundega nüüd ootan,
poeg peaks tulema.
Sooja teega teda joota,
et häid sõnu lugeda.
Poeg tuli, kaasas pakike.
Ma teda embasin.
Häbenesin natike
ja pilgud lendasid.
Ta kerge muigega
mul paki ulatas.
Ma vastu võtsin tundega,
et olen ulakas.
Ei teadnud mina sedagi,
et polnud poeg mul aus.
Oli vargil käinud temagi
kui müüjal kohvipaus.
Ma talle hantli paberis
siis ulatasin pihku.
Mõlemail meid häbi siis
silmi kiskus viltu.
Need jõululaternad
häirivad meid kahte,
sest meelt see valgustab,
toob välja häbitunde tahke.
Nüüd istume me vaikuses
ja koldes põleb tuli.
Tee voolab kurgust kaikudes
ja väljas sajab lumi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar