Külvan jäälille seemneid su aknale

Kui paljudel teist on tekkinud väga intensiivne tahtmine tõusta oma pingilt ühistranspordis ja tantsida. Tantsida üle pinkide pikki koridori. Tantsida kõõludes käsitugedel. Laulda oma hingest. Oma südamest. Meie õpime laulusõnad pähe, aga inglismaal õpitaksegi laulusõnad ju südamesse. Read it by heart. Ka tants tuleb südamest. Isegi kui kõik kaasreisijad ja bussijuht sind veidralt vaatavad. Isegi kui bussijuht su lumehange maha viskab. Sa tantsid. Se oled puhas ja vaba. Tantsuvõistlustel saaksid viimase koha, sest seda pole kaunis vaadata. Seda on ainult sinul kaunis vaadata. Aga kas teil pole tõesti olnud tahtmist rüvetada seda mootorimüra ja kusehaisu selles bussis millegi puhta ja siiraga. Ja seda teha ja tõesti olla kord võhivõõraste ees avatud. Et nad näeksid sind kui vaid tahaksid. Aga nad ei taha. Nad tahavad seda mootorimüra ja kusehaisu. Ja sina avastad järsku, et oled lihtsalt unistanud. Klappidest tulnud hingemuusika on vahetunud mõne teise loo vastu. Ja siis avastad et ka sina istud vaikselt kusehaisu sees. Ja mõtled, vaadates kõrvalpingile, kus istub nooruk klapid peas vaadates nukra pilguga aknast välja, et ka tema mõtleb sellest. Et miks mitte haarata tal käest ja tantsida läbi bussi. See polegi ratsionaalsus. Unistada on siiski ilus. Eriti kui minu unistused on taaskord sellised. Kas teil on unistusi?

Et olla millegi pärast kurb, peab olema enne midagi, mis teeb sind õnnelikuks. I can't dig emos...

Ma arvan, et ma olen tagasi. Ma olen loobunud ülejälgimisest. Ma olen õppinud piisavalt end rikkudes. Ma lihtsalt tahan puhata veidi. Unistada ja tantsida. Ma olen väsinud võitlemast, kui pole kellega võidelda. Ma ei anna alla loomulikult. Aga kelle mul olekski alla anda? Sinine on siiski sinine. Ja ma pole värvipoti kallale asunud. Ma ei vaeva end enam sinistega. Neid on naljakas isegi vaadata. Tere tulemast tagasi mulle kõigi poolt.

Kukume pikali.

Murumättad on lume all, aga nad on seal siiski olemas. Ja ma vaatan neid.

Pai!
Hops!