Fut Fut Fut Freestailo

Trianglit on kaa lõbus Jazz bändis suure publiku ees mängida, aga veel vahvam on mängida basskitarri peal kasastani poisi lugu. samas on ka väga vahva kuulata kuidas palju toredaid viiuldajaid laulu vihuvad ning "kuu thika-thaka" kuu karjuvad :)

Kui ma esimest korda laagrilisi nägin siis oli Krissu muidugi just puu otsa ronimias, mis pole tegelikult üldse imelik. Eriti keset Tartu linna ja palja jalu (siis ta vist polnudki veel paljajalu aga muu aja kõik oli). Karli isal on hullult vinge auto. Kui mina kord suureks kasvan siis ma tahan endale kaa sellist. Karl oli üldse vinge nagu alati. Tegelikult olid kõik vinged, Erik oli vinge, Georg oli vinge, Oliver oli vinge jne jne jne. Vist on siia maani vinged. Oskimo käis meil kaa külas ja meie käisime Oskimol külas. Ta on vahva nagu alati. Ta meeldis kõigile, sest ta lihtsalt on nii huvitav isiksus. Ja tema ketsid liikusid imelikul kombel kuidagi väikese tagant lükkamisega Tõrvasse. Kristiinal oli lõpuks pihus neli paari jalanõusid mida ta ühtegi jalga ei suvatsenud panna. Mu ema küsis kohe selle peale, et kas Kristiina on pohheemlane. Aga see polnud vist ainult jalanõudest tingitud. Minu meelest kogu laagri jooksul ongi kõige imelikum asi olnud see, et Kristiina on koguaeg justkui olemas olnud ja me nägime üksteist jõle tihti, aga ma igatsesin teda kõige rohkem. Teisi ma ei igatsenud sest nedega suhtlemine oli kerge, aga Kristiinaga oli kuidagi keeruline. Tundsin lausa tohutult puudust temast.
Ma ütlesin tutvustuses Reigole, et ma luuletan ja ta palus mul laagrist luuletuse kirjutada, et sellele viis ümber teha, aga see jäi tegemata. selle eest kirjutasin ühe teise luuletuse mida ma ei avalda, sest ta on saast ja selle sisu ei tähendaks enamusele mitte kui midagi. Mul oli üsna loomevaene periood. Aga see eest õppisin ma joonistama emotsioone eimillegist. Ma hakkan seda oma seinte kaunistamisel ära kasutama.
Laager oli täis huvitavaid inimesi. Eilike näiteks ei saanud absoluutselt itsitamist pidama. Angelal olid huvitavad sõbrad ja nende sugulased jne. Igaüks laagris oli omaette kiiksuga. Ma avastasin, et Angelal on kõige armsamad kõrvad üldse. Ta põsed on kaa jube vahvad. Üleüldse on ta nii vahva. Ma olen lihtsalt nii õnnelik. Ma ei saa ikka veel aru kuidas mul nii vedanud on, et ma Angelaga suhelda saan ja veel nii lähedaselt. Me vist tõesti klapime. Isegi Karl ütles seda, kes pole meid üldse kaua koos näinud ja ei tea angelast peaaegu midagi, aja ju siis oli näha, et meil on hästi.

Kirsid läksid kaarima ja siis hallitama, või muundus kärbsepüüniseks, meekooki tuli saiakoti sulguriga süüa, vaablaseid tuli palju koridori meelitada või neil päid otsast lüüa, kondenspiima ei olnudki (minu teada), kingist jäin ma ilma, vahest tuli keset ööd pool alasti ümber kolida aga muidu oli täitsa vahva. Kohe tõsiselt vahva. Väga kahju oli laagrist ära tulla. Igatsen kõiki. Isegi rohkem kui ma laagris igatsesin oma järvi, loodust, maja, arvutit, ööd, vaikust ja kõike muud, milleta ma elada ei saa. Aga nüüd on mul need olemas taas. Käisin ujumas ja saunas ning vaatasin kuud, kuulasin loodust ja nautisin üksi olekut.

Aga siiski tunnen, et ma olen praegu kõige õnnelikum inimene üleüldse ja kes arvab teisiti siis ma enne ei usu kui ta mulle elusa näite toob, kes minust õnnelikum oleks praegu.