Huh, on kaua aega mööda läinud, kuna mu enda arvuti on katki ja pole väga saanud bloggeri lähedusse. Aga eks ma siisteen kõik tasa, jutustan natuke igast suuremast asjas mis vahe peal juhtunud.
Ööd on ilusad ja valged, sest kuu on suur ja hele. Ma jumaldan kuuvalgust see teeb mu tuju nii heaks. Ma kohati ei mõista miks inimesed peavad öösel magama kui siis on just kõige ilusam aeg. Vesi on öösel veel soojem kui päeval ja kordi pehmem ja tumedam.
Terve aja olen ma unistanud jalgrattaga sõitmisest, isegi tööl ei suuda ma muust mõelda. Mu ilus Rootsi ratas on peaaegu korras ja siis ma sõidan sellega kaugele kaugele.
Pärast seda kui ma olin mitu päeva järjest maailma parimas tujus juhtus midagi, mis tekitas minus tundeid ja mõtteid mida mul tegelikult ei tohiks olla. Aga nad on. Ma loodan et nad kaovad varsti ja ma olen taas kõige õnnelikum inimene maailmas.
Ma suutsin augusti kuu esimese nädalaga enda telefoni arve kõnelimiiti rääkida niiet ma ei saanudki eile öösel kell 3:54 saata Angelale sõnumit: "Heja! Ma kõnnin kuu valgel üksi keset metsarada, bass seljas voodi poole, et sind unes näha. Esinemine läks hästi. Igatsen sind tohutult, kalli :)" Eks ma pean nüüd isale selgeks tegema, et ma olen jälle pahandust teinud ja talle seda ka kuidagi korvama sest tema maksab mu arveid. Aga esinemine läks päriselt kaa hästi kuigi sassi läks kõvasti, aga selle eest oli emotsioon hea. Pärast koju sõites oli Oliveril täpselt nii palju bensiini et tal suri auto oma õe kodu teeotsas välja ja sai vaba jooksuga ära parkida ja mina pidin mõned kilomeetrsid kuuvalgel kõndima. See mulle täitsa meeldis.
Miks mul alati luule tuju tuleb kui ma oma märkmiku maha unustan? Pean end igate pidi kokku võtma, laisklen liiga palju, venitan asjadega. Nii ma nüüd lähen hakkan tegutsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar