neljapäev, 13. veebruar 2014

Mõnele lööb kevad munadesse mitte pähe!

Kui palju universumist mahub meie mõtetesse, silmadesse, kõrvadesse, sõrme otstele, suu sisse, inimeste vahele. Meie aju on suuteline haarama ideid kaugetest kosmilistest maailmadest, imepisikestest kvantosakestest, elu koostisosadest ja robotite hingeelust. Me suudame näha vikerkaare täit värve, me naudime ilusaid nägusid, loome silmipaitavaid kunstiteoseid, me suudame vahetada ideid ja mõtteid vaid visuaalsete sümbolitena paberil. Me oleme valmistanud tuhandeid erinevaid asjakesi, mis tekitavad õhuvärelusi, ainult selle eesmärgiga, et mõnuleda nendes helides. Laste lustiv naer, linnulaul ja ema hääl. Sõnumid armastusest õhtuõhus hõljumas. Töised käsivarred kõrge kaarega rauda tagumas, kiired sõrmeotsad klaviatuuril tehismaailmu loomas, pehme pikkikarva pai, tugev käepigistus. Lapsena sai vanaema juures kõige paremaid maiustusi süüa, suu vesistas nagu Pavlovi koeral. Jutusta mulle lugusid oma elust ja naerame koos. Mul on au olla üks hunnik pidevalt muutuvaid molekule, kes on andnud oma imepisikese panuse selle universumi nurgakese ajaloo loomisele.



***
Kuidas küll aega kulutada,
et kord tekitada ajatut
siis näeks hinge sisemaid
katsuks maiseid sidususi
kuuleks mõttemõlgutusi
haistaks auravälja soojust
Siis saaks aega jätkata
elada hetkes valutult.



***
C:\Brain\Frontolimbic Network\Guilt\Apology.exe
-Warning! File might be corrupted.-
Proceed?
OK/Cancel
Vabandan oma tegude eest
teile, mu inimesed,
keda olen haavanud
oma rumaluse tõttu
...*hourglass*
-:ERROR Nº 24w3t:-
Local brain overheating
runtime error
paradox of requirement
due to causality
invalid input error
not enough data
"99 little bugs in the code
99 little bugs in the code
Take one down, patch it around
117 little bugs in the code"(*)
Reverting to backup...
*hourglass*

Kuid mis ma tahan öelda 
ei tunne neid  sõnu
raviks armita
vigastatud aja.
Andestust!

-Press any key to continue- 




(*) Luulelõgu autor: Alex Shchepetilnikov 



Molekulaarbioloogiaõpikus võiks olla definitsioon:
Inimelu - üks klomp molekuliringes, mis suutis iseendale selgeks teha, et ta seda on.
Hops!

reede, 31. jaanuar 2014

Istume

 'Säästame' ja 'saastame' on teineteisest nelja täpi kaugusel.



***
ᚨᛖᚷᚨᛞᛖ᛫ᚨᛚᚢᛚ
ᚲᛟᚺᛏᚢᛋ᛫ᛏᚨᚾᚨ᛫ᛇᛚᛋᛖᚷᚨ
ᚾᛖᚾᛞᛖ᛫ᚹᚨᚺᛖᛚ᛫ᛋᚢᚾᛞᛁᛋ᛫ᚲᚨᚱᛗᚨ
ᚨᛃᚨᛏᚢᛚ᛫ᚹᚨᛚᚢᛚ
ᛇ᛫ᚢᚺᛖ᛫ᛖᚷᚨ᛫ᛏᛇᛋᛖᛏᚨ
ᛟᛚᚨ᛫ᛋᚨᚲᛋ᛫ᛟᛚᛖᛗᚨᛏᚨ᛫ᚲᚨᚱᛗᚨ
ᛖᛏ᛫ᚺᛟᛁᛞᚨ᛫ᛟᛚᛖᛗᚨᛋ
ᛁᛋᛏᚢᛏᚨᛏᛁ᛫ᛞᚢᚱᛖᚾᛃᚨᛚ
ᚲᚨᚱᛗᚨ᛫ᚹᛟᛚᛁ᛫ᚹᚨᛚᚨᛏᚨ
ᛋᛖ᛫ᛋᛁᛞᚢᛞᚨ᛫ᛗᛟᛚᛖᛗᚨᛋ
ᚲᚢᛁ᛫ᛈᛁᚱᚢᛚᛖ᛫ᛏᚢᛚᛖᛃᚨᛚᚷ
ᛇ᛫ᛋᛖᛚᛖᚷᚨ᛫ᛏᚨᛚᚨᛏᚨ



***
ᛗᛁᛋ᛫ᚲᛁᚱᛃᚨᛞ᛫ᚲᛁᚹᛁᛚ
ᛋᛖᛁᛋᚾᚢᛞ᛫ᚨᛋᛏᚨᛋᚨᛞᚢ
ᚲᛖᛚᛖᚷᛁ᛫ᛖᛚᚢ᛫ᛃᚨ᛫ᚾᛁᛗᛁ
ᛏᛖᛗᚨ᛫ᛖᛞᚢ᛫ᛃᚨ᛫ᚹᚨᛚᚢ


(tahaks väga loota, et ascii ruunid on teile nähtavad)



On vahva näha, et lapsed ka tänavatel või pargis vahel mängivad. Kulli, peitust, keksu või muud säärast. Neil mängudel on reeglid millest üle astumise korral muutub mäng üsna mõttetuks, seega neist peetakse enamasti kinni. Kõik teavad ja järgivad neid. Kuid ma ei mäleta oma lapsepõlvest, et keegi oleks mulle seletanud sõjamängu reegleid. (kui välja arvata kellegi reaalne vigastamine, mis oli kõigile enesestmõistetavalt selge) Sõjamängudes valitses kaos. Kui keegi väitis, et ta tulistas vastasele pihta, siis vastane ilmtingimata ütles, et ei saanud. Kui esimene laps ütles, et ikka sai küll, siis teine mõtles välja midagi jaburat nagu, et tal on kuulikindel kilp. Selle peale esimene ütles, et tal on võlu kuulid mis seda läbistavad, selle peale teine mõtles jälle midagi välja ja sedasi käis vestlus edasi tagasi vahel päris pikalt. Keegi ei tahtnud surnut mängida. Sõjamängu lõppedes, ei olnud ühtki hukkunut, aga polnud ka ühtki võitjat.



Potter: "Ow! It damn well 'hurts!" Lawrence: "Certainly it hurts." Potter: "Well what's the trick then?" Lawrence: "The trick, William Potter, is not minding that it hurts."



Hops!

laupäev, 4. jaanuar 2014

Komorebi

Fight or flight... inimesed elavad eri moodi. Mõni eelistab üht teisele, osad elavad kord üht kord teist. Ma olen suuremalt jaolt põgeneja, vältija, eralduja, hiilija, ettevaatlik, tagasihoidlik jne. Mulle meeldib sedasi, ma olen selles osav. Kasutan keerulises olukorras pigem oma mõistust kui muskleid. Olen kakelnud vaid oma parima sõbraga. Eelistan erakliku elu. Ei käi rüütlitänavat pidi. Jälestan rahvamasse ja lärmi. Ma valin oma inimesi mitte ei ürita igas seltskonnas end mugavalt tunda. Üritan keerukat ülesannet lihtsamaks teha, mitte end sellest otseteedpidi läbi suruda. Ma pole võitleja, kui asi ei tundu õige siis ma ei näe selle jaoks ka suurt vaeva. Ma ei aja taga suuri unistusi, sest mul pole neid, elan päev korraga. Kuid see ei tähenda, et ma oleks alla andja, kui ma midagi väga tahan, siis üritan seda ka saada. Ma ei mõista võitlejaid ja võitlejad ei mõista mind.



"All energy is only borrowed and one day we have to give it back"



***
vaikus valje
           mõtteid täis
pilgud jutustavad
silmad peletavad
        kunagi
           ei
          näe





Ükskõik . Üks kõik . Kõik üks . Kõiksus .



Hops!

reede, 6. detsember 2013

Pool

Iga kord kui ma mängin läbi mõne arvutimängu, võtan ma aega ja vaatan läbi lõputiitrid. Ma loen neid nimesid, kes on oma aega panustanud selleks, et mina saaks olla tegelane mingisuguses loos. Kuid tavafilmide lõpus eivaevu ma küll seda tegema. Kinosaalist tõusen üles kui esimesed read mustal taustal ilmuvad. Kuid arvutimäng on lähedasem. Ma olen elanud selle sees, mitte ainult kõrvalt jälginud. Olen tajunud neid raskusi mis loo kangelasel ette on tulnud (tihti ebaõnnestunud ja pidanud uuesti proovima). Ma süvenen ka vähetähtsatesse tegelastesse. See maailm saab minu omaks. See on üks põhjuseid miks ma arvan et videomängud on tihti paremad kui raamatud või filmid.



Me räägime teekonna pikkustest kui minutites või tundides. Tartust Tallinna on 2 tundi ja 30 minutt teed. Kas tuleb kord aeg, millal tuleb arvestada eesti linnade vahelist teekonda taas päevades? Aegade alguses võttis rändamine palju aega, ja teeradade ääres elasid inimesed. Mõni neist pakkus öömaja, mõni tööd, mõni äritses oma varaga. Kauba vahetus oli oluline, et neil radadel edukalt liikuda ja päevad mugavalt üle elada. Kaubarajad aga olid ohtlikud, sest röövleid leidus mitmeid. Nüüd on teed aga nõnda tihedat ja kiiret liiklust täis, et peatuda pole kuskil. Pole ka tarvis. Ainult kütust masinasse, kabanoss näkku ja tee jätkub.



***
Tahaksin öelda mõned sõnad
- oma elu edastada -
tasuksin argusele võlad
- mõtte-orjust vabastada -

Ehk on õhk neid hõre kandma
- kivi kannab, kivi näeb -
rohkem tuge mõttel andma
- raskeks südamele jääb -

väikesed sõnad - neid maailm täis
- mõtted valmis - sõuavad -
kas keegi neid märkab, eks näis, eks näis
- ehk kord nad kohale jõuavad -

Sõnu seades mõtestada
- kirjeldada, seletada -
ei neid ma suuda tõkestada
- loovust, hellust teretada -

Leidsin ilmast ilusaima
- hinge tantsud värvilised -
elu kunstist viluvaima
- tajud kõrgeruumilised -

Ei ma taha kinni püüda
- kaunis vaid on maailm vaba -
vaid kord ma vajan hingelt hüüda
- lasen valla sõna saba -

Koos võiks käia radu mööda
- pilvedes muru vaadata -
päikest loojata ja ühenduda ööga
- enamus elust veel saamata -


Vahel tuleb mulle taas meelde, et maailmas on kalu, kes lendavad.

Mõtted jäävad lõpetamata ja muutuvad mõttetuteks.
Hops!

neljapäev, 21. november 2013

Why economy collapses sometimes

I wanted to post in English for a change, so don't be a Grammar Nazi. Hold in mind that I'm writing in a language that is problematic even to people who speak it as their mother tongue. I want to post this in English 'cause this kind of ranting and anger towards the world feels more home in these words somehow... So I begin.



To make money means to literally MAKE money out of nothing. It's built on lies.
The first lie - marketing.
Marketing is a way to make the products qualities seem better than they really are, so they could ask more currency for selling that object. So if you want to get money, you have to make unfair trades. But if the trades are unfair, then somebody is being robbed of their valuables. Marketing allows to hypnotize the victim, through lying, to be unaware that he/she is being mugged.
The second lie - discounts.
If you go to the store, you can see loads of discounts. Some are there, because the salesman didn't get rid of the items, 'cause they are not worth the money he/she asks for them. The cause may be, that the lie was too big or the salesman got robbed himself. Some discounts are for the quantity of the product. If the market buys a truckload of beef, they have to sell it fast so it wouldn't spoil. But the salesman wants to make a profit, and when he/she does, he/she wants a bigger one. Every market owner wants to expand, to get even more money. Discounts help, cause they create an illusion that products are being sold below their worth, but instead they started off selling them for about twice or triple the worth, sometimes more.
The third lie - savings rates.
The banks lie to people, that if they storage their currency with them, it'll grow larger. But it actually drops because of inflation. The balloon doesn't get bigger, it just has more air blown in it. And that's what this all is - blowing air.
The fourth lie - loans.
If a bank has valuables, it can lend them out. So lets say a bank has 3 valuables. Then comes a man who wants to loan all 3 valuables for a while and promises to bring back 4 valuables. But the valuables are still owned by the bank, the man just bought the privilege to use them. The man then has to find a way to get an extra valuable from somewhere, if he does not, he has to pay up some other way, usually by material wealth. The man thought that he owned the currency he loaned, but actually he gave away part of his wealth for a temporary privilege of holding a large sum of currency at once.
The fifth lie - second loan.
This is the lie, that actually is the main basis for the last lie - creating money. This lie allows the other lies to function for long periods of time without crashing them on each other and therefore ruining the system. When the man left with the 3 valuables, the bank didn't lose the ownership of those valuables, so they may be handed out again. So if a second man comes, he can also loan the same 3 valuables the bank owns. And that's why banks need you to hold your money on their account. They can use your money to loan out to other people. They said, that what they loaned out to the second man was the banks money, but it could not be, because that currency was already in the possession of the first man. What they did was they took the money you deposited in their account and handed it to the second man. So when the loans are paid back the bank has gained interest. And interest is stolen wealth. It works if we don't pull out our savings all at once. The lie is a bold one, but somehow it still works.
The sixth lie - central banks.
If the bank is big enough it creates the illusion that it has power, because all of the goods it has stolen. And when power is being crated, other things can be crated, including money. And money is being made all the time and very rapidly. It needs to be rapid because otherwise people would notice too soon, that something is wrong. The bank prints out new paper, but does not tell this to the world. Then they proceed and use it to buy real wealth. That money they crated was out of thin air, they just made it up, because they can. The trick is to make the rest of the world think, that there is less currency flying around that there really is. So the worth of the paper is actually lower then people think it is. And when we are dealing with enormous numbers it pays up very well for the one who tells the lie.
All these small lies are the foundation for the last one. And we lie because we are greedy. And that's why the economy collapses. Because you can't build a sturdy house using some imaginary blocks.



These are the lies that other people tell to us and we tell other people. The lie we tell ourselves, is that we believe that the piece of paper has any worth to begin with.

So let's not make money.
Hjops!

kolmapäev, 20. november 2013

Sometimes I question my sanity. Sometimes it answers.

1..10..100..1000..10000... meie kirjalik kujutlus arvudest on eksponentsiaalne/logaritmiline. Kümnendsüsteemi arvude kirjakeelne pikkus suureneb hoopis teises taktis kui reaalsete objektide arv mida loetakse. Paljud inimesed ei oska arvudega sedasi mõelda ja ei teagi tegelikult kui palju on miljon nälgivat last. Juba korrutaminegi käib mõnele üle jõu. Kui maailmast kaoksid ära kõik numbrisüsteemid peale ühendsüsteemi, saaksid inimese palju paremini aru, et mis asja ja kui palju. Iga asja kohta üks kriips. Kui sul on kaks raha, siis pangakonto arvel kaks kriipsu. Kui tuleb palgapäev ja saad seitsetuhat viiskümendkuus raha palka, siis pangakonto kontojääk on terve lehekülg pikk rida kriipse. Näeb välja selline:


IIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII

Eks ole lihtne lugeda kui mitu raha ülemus sulle tegelikult vähem maksis. See tekitaks ilmselgelt meie elus suurt hunnikut segadusi, seega kümnendsüsteem ja astmete süsteem on väga kasulik aja kokkuhoiu mõttes, kuid kaduma läheb paljudele nende arvude tegelik tähendus.



F**k censorship. Kas kellelegi jäi segaseks, mida ma just kirjutasin? Kas mõte läks kaduma kui ma asendasin kaks tähte tärnikestega? No fucking way! 'F**k' on rohkem fuck, kui 'fuck' on fuck (tsiteerides klassikuid). See on justkui hale patuoinas kelle kaela saab oma vandumise lükata. Sa juskui ju ei ropenda... Lihtsalt paned meid ropendama, sest meie oma peas ei loe seda kui: "Eff - tärn - tärn - kaa." Me loeme seda kui FUCK! Mõni ütleb 'fudge' , 'diddely' , 'creamcakes' vms, selle sõna asemel, ja see pole ka parem. Sest me kõik teame, mida ta mõtleb. Miks me ei võiks neid sõnu lihtsalt kasutada? Mis neis nõnda halba on? Miks peaks ühiskonnal olema õigus mult röövida sõnu millega väljendada enda rahulolematust ühiskonna suhtes?! Persse see! Nahhui, ma kasutan oma sõnavabadust palju tahan! Kui veel gümnaasiumis käisin, siis avastasime sõpradega, et sõna 'nahui' on väga rikka tähendusega. See on väga kasulik sõna, seda saab kasutada igal pool. Küsisõnana - Ossu küsib surmalt: "Nahhui sa teed?" Hüüdsõnana - Muki karjub: "Nahhui sa teed!" ja vastusena neile mõlemile Surm vastab: "Nahhui?!" Ja kõik asjaosalised said ideaalselt teineteisest aru. Kasutame ilusaid sõnu, sest vahel lihtsalt stiililt sobib öelda et sa oled sitane läbi nussitud hoor, selle asemel, et viha ja raevu endasse koguda, alla suruda, pommiks kokku pigistada, põue pista ja siis kogu tänavale Pakistanis näidata, kui vihane sa oled, et keegi su vana raamatukangelase kohta halvasti ütles. Vabandan, läksin jälle ekstreemsusteni. Kuid vähemalt sain end välja elada ja maailm ei saanud haiget, niiet persse kah.




Taktitunne... kohutav kakofoonia!



Hops!

esmaspäev, 28. oktoober 2013

The problem is choice

Mis juhtus enne suurt pauku? Aga alustame küsimusest mis juhtus hetk tagasi? Milline oli meid ümbritsev maailm sel ajal? Aga hetk enne seda ja hetk enne seda... sedasi võiks justkui loogika kohaselt lõputult minna, kuid tegelikkuses mitte. Tegelikkuses 13.798 ± 0.037 miljardit aastat tagasi on maailma seisukord selline, et küsimus enne seda on totter. Sest küsimus "mis juhtus enne" nõuab aega. Aga seal pole enam aega. Sama rumal on küsimus, mis asub põhjapoolusest põhja suunas. Põhjapooluse punktis lõppeb ära põhjasuuna mõiste jääb alles vaid lõuna suund. Kuid lõuna suund jääb vaid maapalli dimensioonides, tegelikkuses on veel üks suund - kosmos! See tähendab, et kuigi meile harjumuspärased mõõtevahendid ja suunanäitajad enam loogilist tulemust ei anna, võib siiski olla mingeid muid suuruseid ja olekuid mille kohta võib vabalt esitada uusi küsimusi. Seega pole vastust küll küsimusele, mis juhtus hetk enne suurt pauku kuid see ei tähenda, et selles piirkonnas pole midagi uut avastada.



Tantsustiilide ajalugu: tants kui rituaal, tants kui teater, tants kui seltskond, tants kui kultuur, tants kui seks. Algul lõkke ümber karglevad Homo Sapiens'id, kes üritasid loodusjõududelt vihma paluda on arenenud tantsuklubide poolpaljasteks neidudeks, kes Twekides sobivat partnerit meelitavad. Nagu National Geographic dokumentaalfilm. Animal Planet näitab sarnaseid filme kuidas innaajal kõiksugused loomaliigid samamoodi oma meeldiva välimusega kehaosasid partneritele demonstreerivad. Inimene on maailmaga üks. Ära tule väitma, et inimhing kuidagi looduse rüpest välja on pääsenud.



Aristoteles ütles, et liikuvad objektid jäävad lõpuks seisma, sest nad väsivad ära. Tundub jaburana meie tänapäevases teadmistes Njuutoni seadustest. Kuid tegelikult kui kasutada sõna 'väsima' veidi väljaspool elusolendidte maailma, on asjal iva. Liikuvad asjad kokkupuutes muude asjadega teevad tööd ja tööd tehes ikka väsime ju ära. Tööd nii argipäevases kui füüsikalises mõttes. Sõna 'seisma' kasutada kui suurimat hetkel võimaliku entroopiat.



Hjops!

neljapäev, 19. september 2013

Keeruta!

Ma ei saa aru inimestest, kes ei taha osaleda argumenteeritud vaidlustes. Vaidlused viivad meid tõele lähemale. Kui keegi väidab midagi vastuolus sinu tõekspidamistele, siis peaksid sa olema valmis vähemalt mingil määral ennast õigustama. Kui sa seda ei suuda, siis võiks endalt küsida - ega ma eksinud pole. Me kõik eksime kogu aeg, pole vaja seda karta. Paljud tunduvad arvavat, et nad ei saa ju ometi eksida ja nad eksivad juba sedasi mõeldes. Kuid kui me astume ämbrisse, siis võiks sealt millalgi ka välja astuda, mitte kolistada mööda maailma ringi, kaks plekkpange kingadeks.



Keel areneb üsna kiiresti. Aina rohkem on meil vaja omadussõnu, sest igapäeva reklaamipostilt paistab meile ainult ülivõrdeid. Parim, kiireim, kõige tõhusam hüper- super- duper- giga- niggapesupulber. Mis tegelikult ei ütle sittagi pesupulbri omaduste kohta. Kuid ka teist sorti sõnad saavad muudetud. Sõna "sõber" pole enam sama mis ta oli mõned aastad tagasi. Facebook on selle tähedust muutnud tohutult. Sõbrad on see number seal profiili lehel. See on muutunud mõõdetavaks näitajaks sellest kui paljude erinevate inimeste nägu oled sa ehk korra lähemalt näinud. Endisaegse sõbra asemele on tulnud sõnapaar - parim sõber. Need on need sõbrad, kellega reaalselt sõprussuhet ka hoitakse. Facebook on veel ühe sigadusega hakkama saanud, nimelt sõna "meeldima". See pilt tupsukissellist meeldib Tipsy, La-La, Po ja veel 156'le tupsule. See sõna on kaotanud suuresti oma väärtust. Meeldimine on lihtsalt vahend näidata, et sa oled märganud tuttava postitust ja see ei aja sind oksele. Laigid ei tähenda suurt midagi. Ainult ebatavaliselt suure laigihulga korral võid eeldada, et inimesi tõesti kotib. Ka meeldimine on nüüd arvuline suurus. Ja nagu ikka selliste arvuliste näitajate puhul tekib tüüpe kes neid meeleheitel koguvad - laigilitsid.



Maailm on palju põnevam kui vaadata iga detaili justkui oleksid kunstigaleriis. Me kõnnime iga päev mööda imelistest skulptuuridest. Pilved on ühest linnast teise lendavad purskkaevud! Äike ja rahe on mehine tants selles veevoos. Varahommikune linnulaul on ooper. Me oleme maailmaga meie ümber nii ära harjunud, et me arvame et me oleme kõike juba näinud, kuigi me pole veel silmi korralikult avanudki.



Hjops!

neljapäev, 25. juuli 2013

23 enigma

Inimesed kes nägid esimest korda inimest kuu peal samme tegemas, ilmselt eeldasid siis et tänasel päeval, aastal 2013, ostavad lapselapsed pileti et sõita nädalavahetuseks Kuu vanaemale külla, et süüa vanu häid kuu-pannkooke, sest need on nii kerged ja õhulised.



Ameerikas on pesukarud (raccoon) suurlinnadesse kolinud. Nad valmistavad sealsetele elanikele tihti peavalu, sest nad kisuvad laiali ilusti mustadesse prügikottidesse visatud toidujäätmed ja muu prügi. Nad ei karda inimesi ja tungivad vahel isegi majadesse. Nad söövad kõike mis vähegi kätte satub. Väidetakse, et nad maailma kõige omnivoorsemad loomad üldse. Nad on väga vastupidavad. Kuid mul on idee. Miks peaks inimene ja pesukaru omavahel sõjajalale astuma kui meil oleks teineteisest ehk kasu. Kui palju tarbimata toitu me minema viskame? Mõni üksik küll saab endale lubada kompostihunnikut kuhu puhtad toidujäätmed visata kuid enamikul seda ka pole ja lisaks pole suur osa toidust ka puhas, see tähendab kas see on pakendiga segamini või muud moodi mitte sobilik komposteerimiseks. Kuid pesukarud on osavad ka segaprügi seest toitu välja sööma. Nad oma esikäppadega päris osavad ja neil on pikk koon mida saab asjade vahele pista. Miks me ei võeks välja mõelda prügi puhastus/sorteerimis süsteemi kus pesukarud on jäätmekäitlejad. Nemad saavad lihtsamalt kõhu täis, meie saame vähendada prügi hulka prügimägedel ja meie tagaaiad jäävad prügikottide laiali vedamisest priiks. Nüüd tuleb vaid see süsteem välja mõelda. Ma vist läksin ikka õiget asja õppima...



Tahaks kord näha, kuulda, katsuda, maitsta, tunda, tajuda, mõelda kellegi teise phaneron'i. Tahaks teada mis tunne on olla mitte värvipime. Mulle juba niigi värvid meeldivad, mis siis veel saaks. Aga äkki on asi veel veidram, äkki minu phaneron ja sinu oma pole üldse sarnased. Või tahaks teada näiteks koera phaneroni. Kuidas oleks tajuda kõiki neid lõhnu treenitud koera ninaga. Tahaks näha nagu lind taevalaotuse all peaaegu kogu oma ümbrust igas ilmakaares korraga. Igasuguseid asju tahaks. Ehk siis saaks natuke rohkem aimu, milline on päris maailm.



Ma avastasin just hiljuti, et eestlased pidasid rap battle turniire juba ammu enne seda kui me seda võiksime arvata. Kuulasin hiljuti regilaule ja avastasin, et need on oma sisult suht samad kui rap battle'l lausutud värsid. Kiidetakse end aga takka ja upitatakse üles, ning teised tehakse maha ja näidatakse nõrgemana. Siin üks näide vanast regilaulust, mis jutustab põhimõtteliselt sellest, kuidas juhtlaulja on ikka üks kõige parem riimipilduja maailmas ja et naised pole lauliku jaoks üks probleem 99'st:

Kui mina hakkan laulemaie
Laulemaie, luulemaie
Siis jääb küla kuulamaie
Valda see jääb vahtimaie
Kust see laps on laulud saanud
Sõnad viisid leemendanud
See käis Harjus õpimassa
Virus aga viisi mõtlemassa
Olgu terve seegi eite
Kes käis pulmis saamonessa
Kes käis sajas saastaassa
Viis mind lauli kudumaale
Kuulikuu ja vermandulle
Kui mina laulikuga vasta
Nüüd mina laulan linnukeeli
Pajatelen pardikeeli

Ööpäev algab ööga.
Hops!

esmaspäev, 15. juuli 2013

Mõtleme paremaks

Ma pole kunagi varem näinud nii kummaliselt pikka järjekorda bensiinijaama õhk/vesi automaadi kõrval. Isegi Tartu linna tagaaia traktoristid olid oma niidukitega kohale sõitnud, et veidi õhku suruda oma lössis kummidesse. Ja sedasi ma seisin siis autode vahel oma saja aastase jalgrattaga pool tundi, jalas erinevat värvi sokid ja nende otsas varbavahe plätud.



Kui sa tunned end kui tilk ookeanis, siis võta teadmiseks, et kui ookeanis poleks tilkasid poleks ka ookeani.



***

Akutrell ja tsement
pool päeva maha magatud
Saksa varandus
saiapuru alla mattub
ei tuvid, varblased
suuda seda vabaks süüa
sellest ei tohi rääkida
ja sedasi pool maailma
kuulmata jääb



Suvi jõudis minuni hilinemisega. Alles nüüd olen suvise mõtlemiseni jõudnud, kus päiksepaistel saab ajudest korralikku mõttesuppi keeta.

Päikest teie kõrvadesse, muusikat teie silmadele.
Hops!