Istume

 'Säästame' ja 'saastame' on teineteisest nelja täpi kaugusel.

***
ᚨᛖᚷᚨᛞᛖ᛫ᚨᛚᚢᛚ
ᚲᛟᚺᛏᚢᛋ᛫ᛏᚨᚾᚨ᛫ᛇᛚᛋᛖᚷᚨ
ᚾᛖᚾᛞᛖ᛫ᚹᚨᚺᛖᛚ᛫ᛋᚢᚾᛞᛁᛋ᛫ᚲᚨᚱᛗᚨ
ᚨᛃᚨᛏᚢᛚ᛫ᚹᚨᛚᚢᛚ
ᛇ᛫ᚢᚺᛖ᛫ᛖᚷᚨ᛫ᛏᛇᛋᛖᛏᚨ
ᛟᛚᚨ᛫ᛋᚨᚲᛋ᛫ᛟᛚᛖᛗᚨᛏᚨ᛫ᚲᚨᚱᛗᚨ
ᛖᛏ᛫ᚺᛟᛁᛞᚨ᛫ᛟᛚᛖᛗᚨᛋ
ᛁᛋᛏᚢᛏᚨᛏᛁ᛫ᛞᚢᚱᛖᚾᛃᚨᛚ
ᚲᚨᚱᛗᚨ᛫ᚹᛟᛚᛁ᛫ᚹᚨᛚᚨᛏᚨ
ᛋᛖ᛫ᛋᛁᛞᚢᛞᚨ᛫ᛗᛟᛚᛖᛗᚨᛋ
ᚲᚢᛁ᛫ᛈᛁᚱᚢᛚᛖ᛫ᛏᚢᛚᛖᛃᚨᛚᚷ
ᛇ᛫ᛋᛖᛚᛖᚷᚨ᛫ᛏᚨᛚᚨᛏᚨ



***
ᛗᛁᛋ᛫ᚲᛁᚱᛃᚨᛞ᛫ᚲᛁᚹᛁᛚ
ᛋᛖᛁᛋᚾᚢᛞ᛫ᚨᛋᛏᚨᛋᚨᛞᚢ
ᚲᛖᛚᛖᚷᛁ᛫ᛖᛚᚢ᛫ᛃᚨ᛫ᚾᛁᛗᛁ
ᛏᛖᛗᚨ᛫ᛖᛞᚢ᛫ᛃᚨ᛫ᚹᚨᛚᚢ


(tahaks väga loota, et ascii ruunid on teile nähtavad)

On vahva näha, et lapsed ka tänavatel või pargis vahel mängivad. Kulli, peitust, keksu või muud säärast. Neil mängudel on reeglid millest üle astumise korral muutub mäng üsna mõttetuks, seega neist peetakse enamasti kinni. Kõik teavad ja järgivad neid. Kuid ma ei mäleta oma lapsepõlvest, et keegi oleks mulle seletanud sõjamängu reegleid. (kui välja arvata kellegi reaalne vigastamine, mis oli kõigile enesestmõistetavalt selge) Sõjamängudes valitses kaos. Kui keegi väitis, et ta tulistas vastasele pihta, siis vastane ilmtingimata ütles, et ei saanud. Kui esimene laps ütles, et ikka sai küll, siis teine mõtles välja midagi jaburat nagu, et tal on kuulikindel kilp. Selle peale esimene ütles, et tal on võlu kuulid mis seda läbistavad, selle peale teine mõtles jälle midagi välja ja sedasi käis vestlus edasi tagasi vahel päris pikalt. Keegi ei tahtnud surnut mängida. Sõjamängu lõppedes, ei olnud ühtki hukkunut, aga polnud ka ühtki võitjat.

Potter: "Ow! It damn well 'hurts!" Lawrence: "Certainly it hurts." Potter: "Well what's the trick then?" Lawrence: "The trick, William Potter, is not minding that it hurts."

Hops!