Muusika kuulamise kultuur on muutunud. Enam ei käida iga neljapäev kellegi sõbra juures, kes omas kassettmakki või vinüülplaadi mängijat ja seal hulgas ka suurt kogust muusikat. Istuti maha ja kuulati koos muusikat ja räägiti juttu. Selline kellegi kodus külas käies hängimine on ära kadumas ja ma usun et seda selle tõttu, et kõigil on nüüd muusika koguaeg taskus. Oma isiklik muusikakogu. Mitte ainult mõni üksik album mõnelt üksikult esitajalt, vaid sul on lugu iga su emotsiooni kohta. Su taskutes elab su elulugu. Su murtud süda, kaotatud kutsikad ja vanaema haud, kuid ka jalutuskäik pargis, esimene suudlus, langevarjuhüpe ja muudki. Kõigile neile mälestuste kõrvale tahame end saatma sobivat muusikat. Ja mitte ainult mälestustele vaid ka hetkel toimuvale elule asjadele mis praegu sind kõige enam mõjutavad. Või tegelikult võib ka mälestusi lugeda selle hulka sest "A memory is a thought rising in the present. . . . What we truly have, is this moment" - Sam Harris. Ja sedasi me kõnnime ringi ja ei jaga muusikat enam teistega, sest meil pole seda vaja, sest teised ei pruugi pakkuda seda mida me tahame. Tal pole tuju äkki täna kuulata melanhoolset muusikat, kuigi mul oleks seda just vaja. Ja miks üldse mõeldagi sellest kui mul on see muusika olemas. Olete ehk tähele pannud, et ka inimesed kes elavad koos samas toas, istuvad arvuti taga ja klapid peas. Ja ei suhtle teineteisega. Ja nüüd me imestame silmad punnis, et paned küll kaks pandat puuri kokku, aga näed üks kükitab ühes nurgas ja teine teises ja närivad pambusoksi ning pole teineteisest sugugi huvitatud.
Kasvatan oma toas sibulat ja basiilikat. Kõige värskem on ikka kõige parem.
Pimedad inimesed ei näe kõike mustana, nad ei näe üldse. See on keeruline konseptsioon mõnede jaoks. Kui tahad ette kujutada mida pime "näeb", siis tea et su silmad näevad ellipsi kujulist ala ja ütleme, et sa näed enda ees sinist seina, aga nüüd ürita vaadata mis värvi näib sein sulle su selja taga. (ilma pead ja silmi pööramata muidugi). See sein ei ole ju must. Sel seinal polegi värvi. Sa lihtsalt ei näe seda seina. Sa ei saa mittemingisugust informatsiooni seina värvi või välimuse kohta.
Kui sa tahad näha mis toimub su pea sees, tuleb hoida vaid silmad lahti. Kui sa tahad kuulda mis toimub su pea sees, tuleb vaid kuulata. Kui tahad teada mida su pea tunneb, tuleb vaid tajuda. Sest kõik see mida sa pead välisteks mõjutajateks ja pead endast eraldi seisvaks toimub sinu peas. Sina ise paned selle nägemuse kokku. Valgus on vaid mingisugune osakeste võnkumine ja asjad millelt valgus põrkab on vaid osakesed ja silmad on osakesed ja su aju on osakesed. Mis aga näeb on see üsakeste süsteem sinu ajus. Ja väga vabalt võib selles süsteemis olla vigu või erinevusi ja selle tõttu väid sa näha asju hoopis teistmoodi kui keegi teine. Ja nüüd sa tead, et kogu välismaailm, mida sa suudad hoomata, asub tegelikult sinu sees.
Maailm koosneb väikestest asjadest.
Super perfundo on the early eve of your day
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar